Tekst nr: 72

1Kuid kui natuke koorida maha ta pealetõmmatud soliidsust, ilmneb selle all ainult noormees, ning kui vaadata veel sügavamale, tuleb välja maapoiss.A ku veidükene maaha kuuri tuud pääletõmmatut soliidsust, tulõ tuu alt vällä õnnõ nuurmiis, nink ku kaia viil sügävämbäle (?), tulõ vällä maapoiskõnõ.
2Sa taevas küll, kui palju sireleid Igas jaamas on neid, iga talumaja upub neisse!Sa taivas külh, ku pallo om tsireleid! Egän jaaman om naid, egä talomaja upus noisse.
3Seekord peab pulmi tädipoegSeokõrd pidä sajo tädipoig.
4Kiriku juures said nad vahetada vaid mõne sõna, siis piirati ta sisse tuttavate poolt. Seesugused vabad kombed on siin, et igaühel on õigus teiste jutuajamisse vahele segada.Kerko man saiva na vaheta’ mõnõ sõnna, sis piirdi tä sisse tutvite puult. Säänse vaba kombe omma siin, et egaütel om õigus tõiste juttõlõ vaihõlõ sekä’.
5Ei, kui IImar kaasa laulab, siis laulavad kaasa kõik, on julge, et laul ei jää peatuma ei sõnade ega hääle puuduse pärast. Mõnikord mujal pool, häbl küll, on seesugust vahel ette tulnud, et laul sureb poo-lel salmil sõnapuudusse ja jorujulguse-nälga.Es, ku Ilmar üten laul, sis laulva üten kõik, om iks julgõ, ku laul jää õi saisma sõnnu egä helü puudusõ peräst. Mõnikõrd, muial, häbü külh, om tuud ette tulnu, et laul surõs poolõl salmil sõnnapuudussõ vai joru julguse nälgä.
6,,0ige, õige," lausutakse ja ,siis lauldakse neid laule täpselt nii, nagu neid Miina ise kõlama pani. Ühest laulust tahab jällegi saada üheksakümmend, see on see laulu tuline öja, milles't küll mõned ön lugenud-kuul-nud, kuid oma silmaga pole näinud ega kopsuga kaasa lõõtsünud seda leeki.Õigõ, õigõ, ütledäs ja sis lauldas noid laulõ õkva nii, ku Miina esi naid kõlama pandsõ. Ütest laulust taht jälki saia ütesakümend, sjo om sjoo laulu tulinõ ojja, minkast mõnõ omma külh lugenu-kuulnu, aga oma silmäga olõ’i nännü egä hinda kopsuga olõ’i üten lõõtsnu tuud leeki.
7Siis löödi aken halastamatult kinni ja laulupidu jätkus.Sis lüüdi akõn halastamatult (??) kinni’ ja laulopido läts edesi.
8Ja jälle läks üks mees noorukitele seletama, et kui nad laulda ei oska, kui nad laule ei tunne, siis pidagu Jumala pärast oma nokakesed kinni.Ja jälki läts üts miis nuurtõlõ seletämä, et ku na laulõ ei tunnõ, sis pidägu uma nokakõsõ Jummala peräst kinni’.
9Kuid sel hetkel, mil laulusolkijad võtsid ette uue altaisa-laulu, lendas kapast vahutav olu üle nende peade, mis kustutas nende virina silmapilkselt.Tuul aol, ku laulusolkja võtsivä ette vahtsõ ulli laulu, lindäs vatutav õlu üle nende pääde nink kistutas virina kõrrapäält.
10Kuid laulud on nüüd muutunud nagu elusolendi-teks oma uinuvast tardumusest.A laulu omma nüüd muutunu nigu hengelises uma uinahtuväst saiskumisõst.
11Leelia istus ta voodiserval, suur kimp sireleid käes.Leelia istse tä sängüveeren, suur kimp tsileid käen.
12Või nii, teised pulmad, kunas need siis tulevad?Vai nii, tõõsõ saja, kunas nuu sis tulõva?
13Kuid trobikond juba unest ärganud mehi murdis aita sisse, Ilmarit olevat juba vaja, laulud lähevad jälle lahti.Trobikund herädänu miihi, murdsõva aita sisse. Ilmarit olõsi vaia, laulu läävä jälki vallalõ.