Tekst nr: 68

1Jah, hiljuti ma olenJah, perämedsel aol
2kuid teadmata mul, miks,tuud tiiä-ei joht, mille
3kaotanud kõik lusti. Jah,mu elorõõm om kaonu
4tõesti, nii raske on mu meel, tõtõst om nii must mu miil’
5et see kaunis maa mulet ilm, miä muido hirmus illos’
6steriilne kalju tundub. paistus ku põvva häötet põld.
7Suurepärane, kus taevalaotus,Piltillos õhk ja taivalaotus
8kus kaardub uhke võlv,ku ilmadusuur laevõlv’
9kuldses tulemustris kumab –täüs tähti kullatsit
10miks mulle muu kui võltsmu silmile paistus ku ilmatäüs
11ja hukutav ei tundu. haisvat ja kihvtitõt tossu.
12Mis olevus on inimene,Ja määne meistretüü om inemine
13kui õilis mõttelt,otsan perädü tark pää
14kui piiritud ta anded,ja käe seen kõva vägi
15kui ingellik ta taju,ku illos’ tä vällä näge
16just nagu Jumal taevas.ja arvu saa ku jummal’
17Maailma ilu, loomade täius,kõgõ ülemb ilman elävide siän
18kuid mis on minu jaoksja ummete mu jaoss
19see põrmu kvintessents.tä nigu unik tühjüst.
20Ei mees mul meeldi,Ei olõq rõõmu mehest mul
21ei, ega naine...ei naasõst…