Tekst nr: 61

1Võru kirjanduse taassündVõro kirändüse vahtsõstheränemine
2Eesti Vabariik taastatakse 1991. aastal, kuid kultuurilised ja poliitilised liikumised algavad varem ning algavad seejuures ka tormiliselt ajaloolise Võrumaa aladel.Eesti Vabariik luvvas vahtsõst 1991. aastagal, a kultuurilidse ja poliitilidse liikmise nakkasõ pääle varrampa ja marulidselt ka aoluulidsel Võromaal.
3Võru kultuuriliikumise formaalseks algusmärgiks võiks olla Võru Keele ja Kultuuri Fondi asutamine 1988. aastal, kuid mõistagi eelnes sellelegi eellugu nii seltsielus kui kirjanduses.Võro kultuuriliikmise mooduperätses algusas võissi olla Võru Keele ja Kultuuri Fondi asutamine 1988. aastal, a inne taad tsibisi jo ni seldsielo ku kirändüs.
4Edasises arengus on võru kirjanduse käekäiku väga tugevalt mõjutanud Võro Instituudi asutamine 1995. aastal ning riikliku programmi „Lõunaeesti keel ja kultuur” käimalükkamine 2000. aastal – need ettevõtmised annavad senisele tegevusele ametlikuma raamistuse ning materiaalset tuge.Edespidi om võro kirändüse käekäüki väega kõvastõ mõotanu Võro Instituudi asutamine 1995. aastagal ni riikligu programmi „Lõunõeesti kiil ja kultuur“ käükiminek 2000. aastagal. Naa ettevõtmise anniva senitsele tegevüsele ammõtlikumba käügi ja rahalidse toe.
5Võru kirjanduse uuestisünd kitsamas mõttes tähendab uute kirjanike, tekstide, raamatute ja kirjandusürituste järsku lisandumist, kuid samas on tegemist ju ka laiema, kirjanduse piire ületava kultuuriliikumisega.Võro kirändüse vahtsõstsünd ahtamban mõttõn tähendäs vahtside kiränike, tekste, raamatide ja kirändüsüritüisi äkilist manotulõkit, a saman om tegemist ka laemba, üle kirändüse piire minevä kultuuriliikmisega.
61980. aastate teisel poolel muutub aktuaalseks võru keelega tegelemine, märkimisväärne roll on tollal Kalle Elleri ja Kaido Kama keelepoliitilistel seisukohavõttudel ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi keeletoimkonna asutamisel, samuti Võru Vaimu Seltsi ja Tallinna Võru Seltsi asutamisel.1980. aastide tõsel poolõl muutu võro keelega tegelemine pääväkõrralidses. Tähtsä olli Elleri Kalle ja Kama Kaido keelepoliitilidse avaldusõ ni Eesti Muinsuskaitsõ Seldsi keeletoimkunna asutamine, nisamatõ Tarto Võruvaimu Seldsi ja Talna Võru seldsi luumisel.
7Aktiivne tegevus jätkub 1990. aastatel ja uue sajandi alguses, elavneb kohalike seltside, laulukooride ja ansamblite tegevus, hoo saab sisse võrukeelne teatritegemine, regulaarseks muutub võru-setu kalendrite väljaandmine, sihipäraseks muutub võrumeelse ajakirjanduse tegevus.Elläv tegevüs jakkus 1990. aastidel ja vahtsõ aastasaa algusan: eläväs lätt paikkundliidsi seltse, laulukuurõ ja andsamblite tegevüs, huu saa sisse võrokiilne tiatri, kõrraperätselt nakkas ilmuma Võro-Seto tähtraamat, elojõudu ilmutas võromiilne aokirändüs.
8Kirjanduse seisukohalt on märkimisväärne roll aastatel 1989–2007 ilmunud kultuurilehel „Viruskundra”. Alates 2000. aastast ilmub võrukeelne „Uma Leht”. 1999. aastat tähistati võru kirjanduse aastat, mis aitas elavdada kirjanduslikku suhtlust ning keskendada kultuurielu kirjanduse ümber.Kirändüse saisukottalt om tähtsä aastil 1989-2007 ilmunu kultuurileht Viruskundra. 2000. aastaga põimukuust pääle ilmus võrokiilne Uma Leht. 1999. tähistedi võro kirändüse aastat, miä avit kirändüslist läbikäümist elävämbäs tetä.
9Kui üheks võru kirjanduse taassünni taustaks on võru identiteedi uus virgumine ning selle avaldused, siis nähtustele annavad teise tausta uuenduslikud liikumised eesti kirjanduses 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastatel – sel ajal ilmub palju uuenduslikku, eksperimentaalset ja „mitmehäälset” kirjandust.Ütes võro kirändüse vahtsõstsünnü tagamaas om võro hindätiidvüse heränemine. Tõsõ tagapõhja andva vahtsõmiilse liikmise eesti kirändüsen 1980. aastide tõsel poolõl ja 1990. aastidel – taal aol ilmus paljo vahtsõmiilset, katsõtuslikku ja „mitmahelülist“ kirändüst.
10Kirjandusuuenduse üheks mootoriks on sel ajal rühmitus Hirohall ning selle „katusorganisatsioon” Eesti Kostabi-$elts – võru kirjanikest kuulub neisse ühendustesse Kauksi Ülle.Kirändüsvahtsõstusõ ütes vidäjäs om taadaigu rühmitüs Hirohall ni taa „katuskogo“ Eesti Kostabi-$elts – võro kiränikest on nain ütistüisin Kauksi Ülle.
11Kostabi-$eltsi liikmed hakkavad kuulutama uut etnofuturistlikku kultuuri- ja kirjanduskäsitust ning see annab impulsse võru liikumisele samamoodi nagu ka teiste väikeste soome-ugri rahvaste kultuuriprotsessidele – etnofuturismi loosungid osutuvad hõimuliikumise kontekstis edukateks ilmselt seetõttu, et kuulutatakse uue ja eksperimentaalse kunsti ühendamist põliste „etno”traditsioonidega.Kostabi-$eltsi liikmõ nakkasõ kuulutama vahtsõt etnofuturistlikku kultuuri- ja kirändüskäsitlust. Taa and vunki võro liikmisele nisamatõ nigu ka tõsisi väikeisi soomõ-ugri rahvide kultuurijakkuisile – etnofuturismi lipukirä lätvä hõimuliikmisen häste käümä võiolla tuuperäst, et kuulutõdas vahtsõ ja katsõtuslidse kunsti ütistämist põlitside „etno“tavvuga.
12Võru kirjanduse taassünnis on sümboolse tähendusega 1987. aasta – siis ilmub mitmeaastase vaheaja järel kaks võrukeelset ilukirjanduslikku raamatut, ühe autoriks Kauksi Ülle, teise autoriteks Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus. Eriti just Kauksi Üllest ja Madis Kõivust kujunevad võru vaimuliikumise juhtkujud.Võro kirändüse vahtsõstsünnün om sümboolsõ tähendüsega 1987. aastaga, ku ilmus mitmaaastadsõ vaheao perrä kats võrokiilset ilokirändüslist raamadut – üte auturis Kauksi Ülle, tõsõ luujis Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus. Kauksi Üllest ja Kõivu Madissast kujunasõ võro vaimuliikmise pääiistvõtja.
13Madis Kõiv (s. 1929) tuli eesti kirjandusse hilinemisega ja alguses ka tagant tõugatuna teiste kirjanike poolt, kellega ta koostööd tegi – enne Aivo Lõhmust jõudis ta ühiseid tekste kirjutada koos Hando Runneli ja Vaino Vahinguga – kirjanikega, kellel on samuti seoseid Lõuna-Eestiga.Madis Kõiv (s. 1929) tull eesti kirändüste ildasjäämisega ja algusõn ka tõisi kiränikke takastkukatuna. Inne Lõhmusa Aivot jõudsõ tä ütitsit tekste tetä üten Hando Runneli ja Vaino Vahinguga – kiränikega, kinkal omma nisamatõ köüdüsse Lõunõ-Eestiga.
14Kõiv on sündinud Tartus, kuid ta suguvõsa on Võrumaalt ning osa lapsepõlvestki veetis ta neil aladel, mis jäävad Tartust lõuna poole.Kõiv om sündünü Tarton, a tä suguvõsa üts haro perines Võromaalt ni ütsjago latsõpõlvõgi eläsi tä kotussin, miä jääse Tartust lõunõ poolõ.
15Kõiv töötas pikemat aega füüsikuna, tegeledes selle kõrvalt kirjanduse ja filosoofiaga.Kõiv tüüt pikembät aigu füüsikuna, a tegel taaga üteliidsi ka kirändüse ja filosoofiaga.
16Põhiosa Kõivu filosoofilistest tekstidest on eestikeelsed, kuid ta on siiski üks esimesi, kes on algupärast filosoofilist mõtlemist taotlenud ka võru keeles.Suurõmb jago Kõivu filosoofilidsi tekste omma eestikiilse, a tä om sõski üts edimäidsi, kiä om alguperäst filosoofilist märgotust püüdnü tetä ka võro keelen.
17Võru kirjandusloos sai teedrajavaks koos Aivo Lõhmusega kirjutatud näidend „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, mis ilmus 1987. aastal trükist ja mis lavastati 1993. aastal.Võro kirändüsluu saisukottalt tekse tii ette Kõivu üten Lõhmusõ Aivoga kirotõt näütemäng „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, miä ilmusi trüküst 1987. aastagal ja lava pääle säeti 1993.
18Lavastusest tehti aasta hiljem ka televersioon.Lavastusõst tetti aasta ildampa ka televariants.
19Nagu pealkirigi ütleb, räägib näidend ajast, mida kumbki autor ei saanud isiklikult mäletada, kuid mis siiski oli Kõivu jaoks elav perekonnapärimuse kaudu – perekonnalooga ja oma elulooga näidendeid on ta kirjutanud teisigi.Nigu päälkirigi ütles, kõnõlõs näidend aost, midä kumbgi autur saa es isigligult mäletädä, a miä sõski ol Kõivu jaos elläv perreperimüse kaudu – perekunnaluu ja uma eloluuga näitemänge om tä kirotanu tõisigi.
20Just selliste näidendite hulgas on Kõivul neid, mis selgemini kuuluvad võru kultuurisfääri.Õkva säändsite näitemänge hulgan om Kõivul naid, miä selgehe kuulusõ võro kultuuri.
211998. aastal lavastati „Vanemuises” näidend „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” (näidendi algne pealkiri on „Jutuajamisi tädi Emmaga”), lavastajaks Ain Mäeots, kellest on saanud võrukeelse näitekirjanduse üks järjekindlamaid lavaletoojaid.1998. aastagal säeti Vanõmuisõn püüne pääle näitemäng „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” (näitemängu päälkiri oll edimält „Jutuajamisi tädi Emmaga”), lavastajas Ain Mäeots, kinkast om saanu võrokiilse näütekirändüse üts kimmämpi püüne pääle säädjit.
22Tegemist on ühe naise looga, aga samas on „lugu” katkeline ja unenäoline – nagu Kõivu teosed sageli.Tegemist om üte naasõ luuga, miä om saman jakuline ja unõnäo muudu – nigu Kõivu teossõ sakõst.
23Võru vaimu kehastumist on nähtud ka tema näidendites „Küüni täitmine” (1978, koos Hando Runneliga) ja „Peiarite õhtunäitus” (1997), mis on eestikeelsed. „Peiarite õhtunäituse” algidee pärineb õieti küll soome ainestikust, selle lavaletooja oli Kõivu „ihulavastajaks” peetud Priit Pedajas.Võro vaimu kihästümist om nättü ka timä näütemängen „Küüni täitmine” (1978, üten Hando Runneliga) ja „Peiarite õhtunäitus” (1997), miä omma eestikiilse. „Peiarite õhtunäituse” algmõtõ om külh peri soomõ ainõstigust, taa lava pääle säädjä oll Kõivu „iholavastajas“ peet Priit Pedajas.
24Kõivu tekstiloomingu teine kese asub proosas ja Kõiv on ka praeguse seisuga kõige mahukama võrukeelse kirjandusteose kirjutaja.Kõiv om parhillatsõ saisuga ka kõgõ mahukamba võrokiilse kirändüsteossõ kirotaja.
25See väide on tinglik seetõttu, et Kõivu raamat „Kähri keŕko man Pekril” (1999) on teine osa tema mälestustesarjast „Studia memoriae”, seega pole tegemist ilukirjandusega kitsas mõttes.Taa väide om tinglik tuuperäst, et Kõivu raamat „Kähri keŕko man Pekril” (1999) om tõnõ osa timä mälehtüisisarjast „Studia memoriae”, taaga olõ-i tegemist ilokirändüsega ahtamban mõttõn.
26Samas on tegemist selliste mälestustega, mida varem ei eesti ega võru kultuuris pole õieti olnud – tegemist on „mälu uuringutega”, mis ühelt poolt lähenevad filosoofiale, teiselt poolt on aga tihedas suguluses selle stiiliga, kuidas Kõiv on näiteks kirjutanud eestikeelseid romaane.Saman om tegemist säändsite mälehtüisiga, midä varrampa eesti egä võro kultuurin olõ-i suurt olnuki. Kõivul omma „mälu-uuringu“, miä üteltpuult pia nigu filusuufia, a tõsõlt puult sakõn sugulusõn taa stiiliga, kuis Kõiv om näütüses kirotanu eestikiilsit rumaanõ.
27Mälestustesarja ümberlülitused ühelt keelelt teisele on seotud paikadega, millest räägitakse – niisiis on kohavaim ja keel Kõivu teostes otseses seoses.Mälehtüisisarja mineki ütelt keelelt tõsele omma köüdet paikuga, mikast kõneldas – niisõs om kotussõvaim ja kiil Kõivu teossin õkvadsõn köüdüssen.
281980. aastate noortest kirjanikest tõusis esialgu esile vaid Kauksi Ülle (Ülle Kahusk, s. 1962) ning jäi mitmeks aastaks suveräänseks valitsejaks võru luules.1980. aastide noorist kiränigest nõssi edimält nättäväs õnnõ Kauksi Ülle (Ülle Kahusk, s 1962) (Nüüd om K Ü nn ammõtlik nimi ka Kauksi – T.A) ni jäi mitmas aastas võro luulõ kae et ainumbas valitsõjas.
29Alates 1990. aastate teisest poolest on ta loomingusse lisandunud järjest rohkem ka proosat ning draamat – kõikidel aladel on ta senimaani üks peamisi võtmefiguure võru kirjanduses, kuigi samal ajal on tema kõrvale tulnud ka mitmeid teisi omanäolisi võru kirjanikke.1990. aastide tõsest poolõst nakas tä inämb kirotama ka proosat ja draamat. Kõigin žanriten om tä siiämaani üts päämidsi võro kirändüsen, kuki tä kõrvalõ om tegünü ka tõisi.
30Kauksi Ülle on sündinud Võrus, kuid elanud lapsena mõnda aega Saarlasõ külas ning liikunud sellesama Pärlijõe ümbruses, kus kasvas üles Artur Adson.Kauksi Ülle sündü Võrol, a nikagu keskkuuli minekini elli Saarlasõ külän Pärlijõõ veeren. Taasama jõõ, minkast u viis kilumeetrit allavuulu elli latsõna aig-aolt Artur Adson.
31Tartus õppis Kauksi Ülle ajakirjanikuks ning ühines siin nii Hirohalli rühmituse kui ka selle võru haritlaste seltskonnaga, kellest sai võru liikumise tuumik.Tarton opsõ Kauksi Ülle aokiränigus ni lei punti Hirohalliga ku ka taa võro haritlaisi seltskunnaga, kinkast sai võro liikmise tsäsü.
32Kauksi Ülle on töötanud Tartus sihtasutises Fenno-Ugria, mis tegeleb soome-ugri hõimukontaktide edendamisega.Kauksi Ülle tüüt Tarton sihtasutisen Fenno-Ugria, miä tegeles soomõ-ugri hõimuköüdüsside luumisega.
33Viimastel aastatel on kirjanik elanud Setumaal.Perämidsil aastil eläs kiränik Setomaal.
34Kauksi Ülle esimene raamat kandis pealkirja „Kesk umma mäke” (1987), järgnesid „Hanõ vai luigõ” (1989), „Jyriyy” (1991) ja teised luulekogud.Kauksi Ülle edimäne raamat kand päälkirja „Kesk umma mäke” (1987), minka perrä tulli „Hanõ vai luigõ” (1989), „Jyriyy” (1991) ja tõsõ luulõkogo.
35Nendes kujuneb välja Kauksi Ülle luulelaad, mis avaldab vanast külaühiskonnast pärit loodus- ja inimkeskset maailmapilti, kuid mis osalt seostub ka modernistlikute otsingutega kirjanduses.Naiden kujunas vällä Kauksi Ülle luulõmuud, miä kand ni küläütiskunnast peri luudus- ja inemisetunnõtust, a miä osalidselt seostus ka vahtsõmoodulitsi kirändüsotsingitega.
36Varakult on Kauksi Ülle luules olemas ka kalduvus jutustada lugusid – selliste jutustavate ballaadide kogu on näiteks tema teine raamat.Varra lüü Kauksi Ülle luulõn vällä ka jutusuun – sääne jutustavite lugulaulõ kogo om näites timä tõne raamat.
37Üsna loomulikult jõuabki Kauksi Ülle 1990. aastatel nende žanrideni, kus lugude rääkimine on tavalisem: ta hakkab kirjutama näidendeid ja proosat.Muidoki jõud Kauksi Ülle 1990. aastil naide žanrideni, miä ommavagina luu kõnelamise: tä nakkas kirotama näitemängõ ja proosat.
38Esimese näidendina lavastatakse 1996. aastal koostöös Sven Kivisildnikuga valminud näidend „Tandsja pühälik” (hilisema versiooni pealkiri on „Pühak”), mille aluseks on Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri elulugu.Edimädse näitemänguna saa püüne pääle 1996. aastagal üten Sven Kivisildnikuga kirotõt „Tandsja pühälik“ (ildampa „Pühäk“), minka alusas om Viitenä mõisaprovvi Barbara Juliane von Krüdeneri elolugu.
39Kauksi Ülle näidenditest on seni kõige kuulsamaks saanud „Taarka”, mis ilmus 2004. aastal eraldi raamatuna ning mille 2005. aastal lavastas Obinitsas menuka suveetendusena Ain Mäeots.Kauksi Ülle näitemängest om seeniaoni kõge kuulsambas saanu „Taarka“ (eräle raamatuna ilmu 2004) ni minka 2005. aastagal pand menokalt suvõl Obinisah püüne pääle Mäeotsa Ain.
40Pärast seda lavastas Mäeots ka mängufilmi „Taarka“ (2008), see on esimene läbivalt setukeelne (ja ühtlasi esimene lõunaeestikeelne) film maailmas.Pääle taad lavast Mäeots ka mängufilmi Taarka (2008), miä om edimäne peris setokiilne – ja üteliidsi edämäne lõunõeestikiilne – film kõgen ilman.
41Kauksi Ülle näidend räägib kuulsa setu lauluema Hilana Taarka elust ning Paul Hagu toimetusel on tekst muudetudki setupärasemaks – tegemist on setu ja võru kultuurisündmusega ühtaegu.Lühkümbäst proosast jõud tä aastasaa peräotsas pikembäni – Kauksi Ülle om kirotanu edimädse tävveste võrokiilse rumaani „Paat” (1998), mi and hää terviklidse ettekujotusõ ütest Võromaa talonaasõ elost.Kauksi Ülle „Taarka“ kõnelas kuulsa seto lauluimä Hilana Taarka elost ni Paul Hagu toimõndusõl om tekst muudõtugi setoperälidsembäs – tegemist om üteliidsi setu ja võru kultuurisündmusõga.
42Setumaa ja setudega seotud teemad tulevad Kauksi Ülle uuemas loomingus korduvalt esile, näiteks on ta kirjutanud setu ooperi „Kalmunäio” libreto (1996), setu temaatika peegeldub ka luulekogus „Käänüpäiv” (2003).Setomaa ja setodõga köüdet teema tulõva Kauksi Ülle vahtsõban loomingun kõrduvalt vällä, näites om tä kirotanu seto ooperi „Kalmunäio” libreto (1996). Seto asi paistus vällä ka luulõkogon „Käänüpäiv” (2003).
431990. aastatel hakkas Kauksi Ülle avaldama omaeluloolise taustaga lühiproosat, kus tuli hästi välja autori jutustamisvõime, stseenis peituva sisemise pinge tabamine ning leebe huumor.1990. aastil nakas Kauksi Ülle avaldama umaeloluulist lühküt proosat, kon tul häste vällä autori jutukõnelamissuun, pildikeiste käkit sisemidsele trimminolõkilõ pihtasaaminõ ni pehme nali.
44Lühemast proosast jõudis ta sajandilõpuks pikemani – Kauksi Ülle on kirjutanud esimese läbinisti võrukeelse romaani „Paat” (1998), mis annab nappide realistlike piltide kaudu panoraamse ja üllatavalt tervikliku sissevaate ühe talunaise ellu.Lühkümbäst proosast jõud tä aastasaa peräotsas pikembäni – Kauksi Ülle om kirotanu edimädse tävveste võrokiilse rumaani „Paat” (1998), mi and hää terviklidse ettekujotusõ ütest Võromaa talonaasõ elost.
45Sellele järgnes taas ühe-naise-loona (milliseid Kauksi Üllel leidub nii proosas kui draamas) romaan „Uibu” (2003).„Paadi“ perrä ilmusi jälleki üte-naasõ luuna (määndsit lövvüs Kauksi Üllel nii proosan ku draaman) rumaan „Uibu“ (2003).
46Madis Kõivu ja Kauksi Ülle looming on osutunud suundanäitavaks kogu uuemale võru kirjandusele, ometi ei tähenda see mitte eeskujude jäljendamist, vaid seda, et loodud traditsiooni laiendatakse mitmes suunas.Madis Kõivu ja Kauksi Ülle looming om tsihti andnu kõgele vahtsõmbalõ võro kirändüsele, a taa tähendä-i, et naide päält olõs tõsõ maaha kirotanu, a tuud, et luudut tavva laendadas mitman tsihin.
47Alates 1990. aastatest on võru kirjanduses (ja sealhulgas ka võrukeelses kirjanduses) olemas esmakordselt enamvähem kõik koostisosad, mida ühe omaette kirjanduse tunnusteks on tavatsetud pidada: kirjutatakse luulet, proosat ja draamat, aga samuti ka lastekirjandust, kirjanduskriitikat ja uurimusi võru kirjandusest.1990. aastist om võro kirändüsen (ja säälhulgan ka võrokiilsen kirändüsen) edimäst kõrda olõman inämb-vähämb kõik kuustusõ, midä üte umaette kirändüse tunnussis tavalidselt peetäs: kirutadas luulõt, proosat ja draamat, nisamatõ ka latsikirändüst, kirändüskriitigat ni uurmistöid võro kirändüsest.
48Võru kirjandusega uurimisega tegelenud Ülo Tonts, Mart Velsker, Janika Kronberg, Hasso Krull, Arne Merilai, Tiit Hennoste, Taive Särg, Valdo Valper, Ave Mattheus, Tiia Allas jt.Võro kirändüse uurmisega omma tegelnü Ülo Tonts, Mart Velsker, Janika Kronberg, Hasso Krull, Arne Merilai, Tiit Hennoste, Taive Särg, Valdo Valper, Ave Mattheus, Tiia Allas jt.
49Võru luule oli teistest põhiliikidest rikkalikum juba varem ning sellesse on tulnud uuemal ajal veelgi täiendust.Võro luulõ ol tõisist põhiliigest rikkamb jo varrampa ni taade om tulnu vahtsõmbal aol viilgi tävendüst.
50Üks olulisemaid lisandusi on olnud uuem „võru meestelaul” – selle suuna võtab kõige paremini kokku koguteos „Viie pääle” (2005).Üts tähtsäimpi manotulõkit on olnu vahtsõmp „võro miihilaul“ – taa tsihi võtt kõge parembalõ kokko kogoteos „Viie pääle” (2005).
51Raamatule on lisatud ka CD, mis on muuhulgas märk võru luule tugevalt suulisest iseloomust.Raamaduga om üten ka CD, miä om muuhulgan märk võro luulõ kimmäst suulidsest olõkist.
52Kogumiku „Viie pääle” autoriteks on Aapo Ilves, Jan Rahman, Contra (Margus Konnula), Olavi Ruitlane ja Pulga Jaan. Kogumigu „Viie pääle“ auturites ommava Aapo Ilves, Jan Rahman, Contra (Margus Konnula), Olavi Ruitlane ja Pulga Jaan.
53Viimane neist alustas laulja ja kirjanikuna teistest veidi varem.Perämäne naist alust laulja ja kiränikuna tõisist veidü varrampa.
54Pulga Jaan õieti saigi kõigepealt tuntuks Võrumaa trubaduurina ning tema avaldatud loomingu põhiosa pole seni mitte raamatutes, vaid CD plaatidel. Pulga Jaan on kirjutanud ka „Egämehe reilendri”, mis on nüüdseks jõudnud muutuda rahvalauluks.Pulga Jaan saiegi kõgepäält tuntus ku Võromaa trubaduur ja timä avaldõt loomingu päämine jago om ilmunu CD plaatõ vai kassette pääl. Pulga Jaan om kirotanu ka „Egämehe reilendri”, minkast om saanu rahvalaul.
55Harva, kuid väga järjekindlalt võrukeelse kirjanikuna on tegutsenud Jan Rahman, kes debüteeris koguga „Vasõst vaśk” (1997), koostöös edelasoome luuletaja Heli Laaksosega on tal ilmunud ka kakskeelne raamat „Maapuupäiv” (2000).Kuki tel olõ-i paljo raamatit ilmunu, om häste kimmält võrokiilse kiränikuna tegutsanu ka Rahmani Jan, kinka edimäne kogo oll „Vasõst vaśk” (1997). Üten lõunahummoku-soomõ luulõtaja Laaksosõ Heliga om Janil ilmunu ka katskiilne raamat „Maapuupäiv” (2000).
56Rahmani luule paistab silma nappide, aga täpsete kujundite, humoorikuse ja hea kõlatajuga – osa tema luulest rajanebki kõlamängudel.Rahmani luulõn omma tsipa, a täpse kujundi, nallasuun ja hää kõlaga – osan timä luulõn ommavagi päämidse kõlamängu.
57Ta on kirjutanud ka laule ja laulutekste, neist kogu Eestis sai ansambli Ummamuudu esituseks kuulsaks „”Kynõtraat’”.Tä om kirotanu ka laulõ ja laulutekste, naist sai üle kõgõ Eesti tuntus andsambli Ummamuudu esitüsen „Kynõtraat“.
58Olavi Ruitlasel on väljakutsuvas külavahelaulu toonis kirjutatud luulet nii eesti kui võru keeles, laias laastus samalaadset värssi on viljelenud Contra, kes alates 20. sajandi lõpus sai populaarseks oma eestikeelsete tekstide ja esinemistega, 21. sajandil on ta aga päris palju kirjutanud ka võru keeles.Ruitlasõ Olavi om välläkutsvalt külävahelaulu muudu kirotanu luulõt ni eesti ku võro keelen. Pia säänestsamma värssi om viljelnü Contra, kiä 20. aastasaa lõpun sai tunnõtus ummi eestikiilsite tekste ni esinemiisiga. 21. aastasaal om Contra peris paljo kirotanu ka võro keelen.
59Samuti laululise ja väljakutsuva laadiga on ka Aapo Ilvese värsid.Laulu muudu ja küländ elomeheligu omma ka Ilvesse Aapo värsi.
60Ilvese võru- ja eestikeelsete luuletuste paremikku koondab raamat „Tulen öösel sulle koju“ (2009).Ilvese kõgeparemba võro- ja eestikeelidse luulõtusõ lövvüse raamatun „Tulen öösel sulle koju“ (2009).
61Ilves on kujunenud Pulga Jaani kõrval teiseks Kagu-Eesti tähtsamaks bardiks, ta osaleb koos Kauksi Ülle ja Merle Jäägeriga ka lauluansambli Lõkõriq tegevuses.Ilvesest om saanu Pulga Jaani kõrval tõne Kagu-Eesti tiitümp bard, kiä laul üten Kauksi Ülle ja Merle Jäägeriga lauluandsamblin Lõkõriq.
62Aapo Ilvese seni tuntuim võrukeelne luuletus on „Tii”, ansambli „Neiokõsõ” laulutekst 2004. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel.Ilvese Aapo seeni kõge tuntump võrokeeline luulõtus om „Tii“, andsambli „Neiokõsõ“ laulutekst 2004. aastaga Eurovisiooni lauluvõistlusal.
63Kaasaegses mehistuvas võru luules on aidanud hoida sugudevahelist ja laadilist tasakaalu Häniläne (Mariina Paesalu) ja Milvi Panga, mõlemad võiksid ea poolest kuuluda ka varasemasse kirjanduslukku, kuid nad hakkasid luuletusi avaldama suhteliselt hilja.Sjooilmaaigsõn miihikesksen võro luulõn om avitanu hoita sugudõvaihelist ja laadilist tasakaalu Häniläne (Mariina Paesalu) ja Milvi Panga. Mõlõmba võissiva iä poolõst kävvä ka varatsõmpa kirändüslukku, a nä naksiva luulõtuisi avaldama suhtõliselt ilda.
64Häniläse luules on mitmeid traditsioonilisi võru luule teemasid (näiteks lapsepõlvemälestused ja loodus), nende peegeldamine kujundlikus keeles on aga värske ja meeleline, nii et need teemad hakkavad elama päris uuel viisil.Häliläse luulõn om mitmit tavaperätsit võro luulõ teemasit (näites latsõpõlvõmälehtüse ni luudus), a naide kujotamine om värski ni miili hergästäv, ni et teema nakkasõ elämä peris vahtsõl moodul.
65Panga on eriti silma paistnud lasteluuletajana, talt on näiteks ilmunud lasteluule kogu „Läämi kaemi!” (2005).Panga om silmä paistnu latsiluulõtajana - kogo „Läämi kaemi!” (2005).
66Varasem võrukeelne lastekirjandus oli väga napimahuline ning tavaliselt raamatukaante vahele ei jõudnudki – olulisi muutusi on siin aga toimunud just 21. sajandi alguses: Milvi Panga kõrval osalevad võru ja setu lastekirjanduse tõusulaines näiteks ka Jan Rahmani, Jüvä Sullõvi ja Leeni Sõrmuse raamatud, ka on antud välja ajakirja „Täheke” võrukeelseid erinumbreid.Varrampa ol võrokiilset latsikirändüst väähä ja raamatuhe tuu naljalt es jõvvaki. A tõisõ nakas olõma 21. aastasaast pääle: pääle Milvi Panga nõsõsõ võro ja seto latsikirändüse luujis Jan Rahman, Jüvä Sullõv ja Leeni Sõrmus. Ilmunu om kümmekond nummõrd võrokiilset latsiaokirja Täheke.
67Lastekirjanduses on erilist tähelepanu pälvinud Triinu Ojari väike proosaraamat „Suur must koer. Suur must pini“ (2007).Latsikirändüsen om paljo tähelepandmist jagonu Ojari Triinu väikulõ juturaamatulõ „Suur must koer. Suur must pini“ (2007).
68Raamatule lisab võlu see, et kunstnik Marja-Liisa Platsi tehtud pildid hakkavad tekstiga hästi kokku kõlama.Raamat om esieränis hää selle, et Marja-Liisa Platsi pildi lätvä tekstiga häste ütte.
69Triinu Ojar on kirjutanud tekste ka täiskasvanutele ja muuhulgas proovinud värsivormi, näiteks on ta tõlkinud võru keelde Hasso Krulli luulet, need tekstid on ilmunud kolmekeelses kogus „Jatulintarha. Hussaid. Kiviring“ (2007).Ojari Triinu om tekste kirotanu ka täüskasunuilõ ja pruuvnu värssipandmist – tä om tõlknu võro kiilde Krulli Hasso luulõt. Teksti omma ilmunu kolmõkiilsen kogon „Jatulintarha. Hussaid. Kiviring“ (2007).
70Võru luule ei piirdu eespool nimetatud autoritega, kirjutajaid on viimasel ajal olnud rohkem kui mistahes varasemal ajajärgul.Kaetusalustõl aol om võrokeelitsit luulõtijit inämb ku kunagi varramba.
71Näiteks on värsiloominguga tegelenud muusikategelane Inda Kõiva (tuntud laulu „Mu latsõpõlvõ Võromaa” tegija), luuleraamatu on avaldanud Valve Heliste, ajakirjanduses ja kalendrites on silma paistnud Jüvä Sullõv (Härmä Härbä), Evar Saar, Aivar Sulaoja jmt.Näites om värsse loonu muusigategeläne Inda Kõiva (tuntu laulu „Mu latsõpõlvõ Võromaa” tegijä), luulõraamadu om avaldanu Heliste Valve, aokirändüsen ja kallendriten om silmä paistnu Jüvä Sullõv (Härmä Härbä), Evar Saar, Aivar Sulaoja jmt.
72Lisandust on tulnud ka nooremast põlvkonnast, näiteks on võrukeelset luulet kirjutanud Nele Hollo, Helena Kesonen, Merlin Lõiv.Peris noorist ommava võrokiilset luulõt kirotanu Nele Hollo, Helena Kesonen, Merlin Lõiv.
732005. aastal avaldas oma esimese luulekogu Leila Holts.2005. aastagal avald uma edimädse luulõkogo „Põimaja kuu all“ Leila Holts.
74Uut tuge võru luulele on tulnud taas ka setu taustaga kirjanikelt.Vahtsõt tukõ võro luulõlõ om tulnu jälleki ka seto taustaga kiränigelt.
75Vanemast põlvkonnast jätkab seal vana rahvalauliku ja kirjaniku rolli ühendamist Maria Kukka.Vanõmbast põlvkunnast jakkas tan rahvalauliku ja kiränigu rolli üttesäädmist Maria Kukka.
761980. aastate radikaalsetest eesti punkautoritest on hiljem jõudnud oma setu taustadeni luuletaja ja näitleja Merle Jääger (Merca).1980. aastide radikaalsist Eesti punkauturitest om ildampa jõudnu uma seto sällätagutsõni luulõtaja ja näütlejä Merle Jääger (Merca).
77Jääger on teinud koos ansambliga Lõkõriq ka esimese setukeelse räpplaulu „Mu süä kisk”, mis jätkab tava siduda kagueestlust alternatiivkultuuriga.Jääger om tennü üten andsambliga Lõkõriq ka edimädse setokiilse räpplaulu „Mu süä kisk“, miä jakkas tavva köütä kagueestlust alternatiivkultuuriga.
78Teistest kirjalikuma ja rafineerituma väljenduslaadiga on Andreas Kalkun, kes laulukultuuriga on ometigi seotud: ta on setu rahvaluule uurija ning lööb kaasa lauluansamblis Liinatsuraq.Tõisiga võrrelden om inämb kiräkultuurilidsemb ja välläpeetümb Andreas Kalkun, kiä om ummõta laulukultuuriga köüdet: tä om seto rahvaluulõ uurja ni lüü üten lauluandsamblin Liinatsuraq.
79Kalkuni meesvaatepunkt on veidi teistsugune kui koguteoses „Viie pääle” esinenud autoritel – lähemal sellele mehisele poolele on ehk Ilmar Vananurme, osalt ka Madis-Mats Kuninga looming.Kalkuni miiskaetuskotus om veidü tõistõ ku koguteosan „Viie pääle“ olõvil auturitel – lähkümbäl säändsele mehitsele poolõlõ om vast Ilmar Vananurmõ, osalidselt ka Madis-Mats Kuninga looming.
80Võru identiteedi alal hoidnud proosakirjanikke on ootuspäraselt olnud vähem, kuid võrreldes varasemaga on hüpe toimunud ka siin.Võro identiteeti alal hoitunuit proosakiränikke om uutusperätselt vähämb olnu, a varatsõmbaga võrrõldõn om edesiminek toimunu ka siin.
81Varasem võru proosatraditsioon andis eelisõiguse jutukirjandusele, nüüd on tulnud jõuliselt juurde pikemaid tekste ning lühiproosa, romaanide ja dokumentaalkirjanduse vahekorrad tasakaalustunud.Varrampa oll võro kirändüse proosa-jaon jutukirändüst inämp. Ildampa om kõvastõ mano tulnu pikembit tekste ni lühkü proosa, rumaanõ ja periselokirändüse vahekõrra omma tasakaalu säädünü.
82Lasteproosast oli juba juttu, aga tähelepanuväärset on toimunud ka täiskasvanutele mõeldud loomingus.Latsiproosast ol joba juttu, a tähelepandmist väärt om toimunu ka täüskasunuilõ mõtõld loomingun.
83Võru proosa võrukeelses osas on huvipakkuvaid suurteoseid tulnud Madis Kõivult ja Kauksi Üllelt, nende kõrval on mahukama võrukeelse teksti oluliseks näiteks Kaido Kama „Ümbreilma reisikirä” (2001), mis – olemata otseselt ilukirjanduslik teos – pakub esteetilistki naudingut ning asetab võru kultuuri globaalsesse ümbrusesse.Võro proosa võrokiilsen osan om suurteossit tulnu Madis Kõivult ja Kauksi Üllelt, naide kõrval om pikembä võrokeelitse teksti ololidses näütes Kaido Kama „Ümbreilma reisikirä” (2001). Taa - olõmalda külh õkva ilokirändüsline raamat, pakk kunstikimmit naudingut ni pand võro kultuuri kõgõilma konteksti.
84See, et Kama viib kokku laialt üleilmse ning kitsalt kohaliku vaatenurga, on taas üks uusi tunnusjooni, mis viimase paarikümne aasta võru kirjanduses mujalgi ilmneb.Taa, et Kama vii kokko lajalt üleilmalidse ni kitsalt paigapäälse kaetuskotussõ, om jälleki üts tunnusit, miä perämädse paarikümne aasta võro kirändüsen mujjalgi vällä lüü/paistus.
85Neljandaks olulisemaks võrukeelse proosa tegijaks 20. ja 21. sajandi vahetusel on Voldemar Raidaru, teistelt kirjanikelt on tulnud kas lühemaid võrukeelseid tekste või siis eestikeelse põhitekstiga pikemat proosat, mis lülitub muude lisatunnuste kaudu võru traditsiooni.Nelländäs ololidsembäs võrokiilse proosa tegijas 20. ja 21. aastasaa vaihtusõl om Voldemar Raidaru. Tõse kiränigu omma loonu kas lühembit võrokiilsit tekste vai sõs eestikiilse põhitekstiga pikembät proosat, miä käü iks muie lisatunnuside perrä võro traditsiuuni.
86Kahe keele paralleelset või põimitud kasutamist leidub ka näiteks Enn Kasaku filosoofilise kallakuga tekstides, aga samuti Olavi Ruitlase „karmi keelega“ kirjutatud proosas.Katõ keele kõrvuisi vai põimit pruukmist lövvüs ka näites Enn Kasaku filosoofilidse kaldõga teksten, nisamatõ Olavi Ruitlasõ „karmi keelega“ kirotõt proosan.
87Ruitlase romaanidest on eriti tuntuks saanud „Naine“ (2009), aga võru taust on tugevalt näha ka romaanis „Kroonu“ (2005), mille peategelasteks on Lõuna-Eestist pärist ja Nõukogude armees aega teenivad noormehed.Ruitlasõ rumaanõst om väega tuntus saanu „Naine“ (2009), a kimmäs võro taust lüü vällä ka rumaanin „Kroonu“ (2005), minka päätegeläisis omma Lõunõ-Eestit perit Nõvvukogodõ kroonut tiinvä mehe.
88Militaarse loomuga on ka vanema põlvkonna kirjamehe Alfred Käärmanni metsavennaproosa – kas sissiideoloogia või sõjakus on kujunemas võru kirjanduse üldiseks tunnuseks, on küsitav, kuid algatus selles suunas on tehtud – proosas on nendeks algatajateks eriti siis Käärmann ja Ruitlane, luules näiteks Piir ja Eller.Sõalidse olõkiga um ka vanõmba põlvõ kirämehe Alfred Käärmanni mõtsaveleproosa. Kas sissiideoloogia vai sõakus om kujunaman võro kirändüse ülditses tunnusas, om küsütäv, kuki algus taan tsihin om olõman – proosan omma iistvedäjis niisõs Käärmann ja Ruitlanõ, luulõn näites Piir ja Eller.
89Lühiproosagi kirjutamine on jätkunud.Lühküproosa kirotaminegi jakkus.
90Näiteks on kiiresti võrukeelse kirjanduse raudvarra läinud mõned Pulga Jaani, Jan Rahman ning Aapo Ilvese jutud – Pulga Jaanilt võiks sellisteks klassikalisteks näideteks olnud sari „Kirju”, mida ta esitab ise CD-l „Aknõ kyigi raamega” (2002).Näites ommava kipõstõ võrokiilse kirändüse raudvaras saanu mõnõ Pulga Jaani, Jan Rahmani ni Aapo Ilvese jutu. Pulga Jaanilt passis säändses klassikalidses jutunäidetes sari „Kirju“, midä tä esitäs es CD-l „Aknõ kyigi raamega” (2002).
91Rahmanilt on legendaarseks saanud „Tilleoro lugu”, Ilveselt kahes keeles kirjutatud „Tallinnast ära / Talnast äräq”.Rahmani umist om legendaarsõs saanu „Tilleoro lugu“, Ilveselt katõn keelen kirotõt „Tallinnast ära / Talnast äräq”.
92Pärimusliku ainese toomisega kirjandusse on tegelenud veel Meeta ja Nele Reimann, lühemaid proosapalu on avaldanud Marju Kõivupuu, Valdo Valper, Evar Saar jmt.Perimüslist ainõst omma kirändüste toonu viiil Meeta Reimann ja Nele Reimann-Truija, lühkümpi juttõ omma kirotanu Marju Kõivupuu, Valdo Valper, Evar Saar jmt.
93Võru näitekirjandus on saanud lühikese iseloomustuse juba eespool, kus juttu Madis Kõivust ja Kauksi Üllest – need kaks kirjanikku on juhtinud nii võru proosa teisenemist kui ka võru draama teket.Võro näitekirändüs sai lühkü arvamise joba iinpuun, ku ol juttu Madis Kõivust ja Kauksi Üllest – naa kats kiränikku omma juhtnu nii võru proosa tõsessaamist ku ka võro draama tegünemist.
94Ühe-kahe tähtsama draamaautoriga on tähistatud eestikeelseski proosas pikki perioode, seda enam peaks olema tähelepanuväärne, et võru uuemas kirjanduses see kogupilt ühe-kahe kirjanikuga ei piirdugi.Üte-katõ tähtsämbä draamaauturiga om tähistet eestikiilsengi proosan pikki periuutõ, tada inämb piäs olõma tähelepandmist väärt, et võro vahtsõmban kirändüsen taa ütispilt üte-katõ kiränikuga ei piirdu.
95Lisaks Kõivu ja Kauksi Ülle kaastöölistele Aivo Lõhmusele ja Sven Kivisildnikule on siin esile tõstmist väärt Aapo Ilvese draamalooming, kus on kesksel kohal nn Räpina triloogia - Lisas Kõivu ja Kauksi Ülle kaastüülisile Aivo Lõhmusele ja Sven Kivisildnigulõ om esile nõstmist väärt Aapo Ilvese draamalooming, minkan om tähtsä Räpinä triloogia - näidendid „Ööpik Võhandu kaldalt” (2002), „Wõõbsu palas!” (2003) ja „Sillapää Ossi kroonika” (2004).
96Tegemist on hoogsate rahvatükkidega, mida on kohalike jõududega ka etendatud – näidenditest esimene keskendub võru-setu kirjamehe Schmalzi tegevusele.Na ommava laabsa rahvatükü, midä om mängit paigapäälsite inemistega. Näitemängest edimäne kõnõlas võru-setu kirämehe Schmalzi tegemiisist.
97Näidendite triloogia, millel on kokkupuutepunkte folklooriga, on kirjutanud ka Jan Rahman, sellesse sarja kuuluvad „Sõit“ (2006), „Kõrts“ (2007, koos Andrus Kivirähki ja Contraga) ja „Saun“ (2008).Näitemänge kolmiku, miä puttusõ rahvaluulõga, om kirutanu ka Jan Rahman. Timä seodõ sarja käävä „Sõit“ (2006), „Kõrts“ (2007, üten Andrus Kivirähki ja Contraga) ja „Saun“ (2008).
98Üks võru tekkiva näitekirjanduse tunnusjooni näib olevat ka üldisemalt dokumentaalse (tihti ka kultuuriloolise või folkloorse) ainese kasutamine – selles laadis on kaalukaid näiteid kõigilt võru draamakirjanduse juhtautoritelt.Üts võro tegünevä näütekirändüse juuni nättüs olõvat periselolidse (sakõst kas kultuuriluulidse vai rahvaluulõlidse) ainõse pruukmine, midä omma tennüvä kõik võro draamakirändüse päämidse auturi.
99Nende autorite sekka kuulub ka Olavi Ruitlane, kellelt on eraldi raamatuna ilmunud võrukeelne „Volli” (2004) – järjekordne panus metsavendluse käsitlemisse.Naide sekkä kuulus ka Olavi Ruitlanõ, kinkalt om eräle raamatuna ilmunu võrukiilne „Volli” (2004) – järekõrdne lugu mõtsavellist.
100Lisaks nimetatutele on näitekirjanikuna kätt proovinud ka teised, näiteks Raimond Pähn, Voldemar Raidaru ja Ants Kõiv.Näütekiränikuna ommava kätt pruuvnu ka Raimond Pähn, Voldemar Raidaru ja Ants Kõiv.
101Võru kirjanduse suur tõus on kestnud tänaseks paarkümmend aastat, tegevus on muutunud niivõrd mitmekülgseks, et teatud mõttes võib nüüd juba rääkida võru kirjanduse kujunemisloo lõppemisest.Võro kirändüse suur nõsõmine om täämbädses kestnü uma paarkümmend aastakka. Sündünü om niivõrd sainast saina asju, et tiitün mõttõn või nüüd joba kõnõlda võro kirändüse kujunamisluu lõppõmisest.
102Kujunemislugude lõpp on aga ikka „tõelise” olemasolu algus – kuivõrd tõelisena ja kuivõrd olemas on võru kirjandus 21. sajandi järgnevatel kümnenditel, see sõltub juba nende ridade lugejatest – igaühest eraldi ja kõigist üheskoos.Kujonamislukõ lõpp om saman ka „tõõlidse“ olõmanolõmise algus – kuvõrd tõõlitsena ja kuvõrd olõman on võro kirändüs 21. aastasaa edespiditsil kümnenditel, taa sõltus joba neide ritu lugõjist – egaütest eräle ja kõigist ütenkuun.