Tekst nr: 60

1Võru kirjandus Eestis Nõukogude võimu ajalVõro kirändüs Eestin Nõvvukogodõ võimu aigu
2Võru kirjandus, mis pärast sõda Eestis tehti, pole oluliselt mahukam, kui see, mis sündis paguluses.Pääle sõta Eestin tettü võro kirändüs olõ-i ololidselt mahukamp, ku taa, miä sündü paossil.
3Samas olid eriti just Eestis tingimused loominguga tegelemiseks järsult muutunud ning see tõsiasi tingib ka selle, et Eesti NSVs alustatakse kirjandusloo uut järku, samas kui võru kirjanduse pagulasharu liitub otseselt varasema kirjanduslooga.Saman olli esieränis Eestin tingimusõ loominguga tegelemises äkki muutunu ni taa tõtõasi ting ka taa, et Eesti NSVn alustadas kirändüsluu vahtsõt jako, saman ku võro kirändüse pagolasharo lätt õkva kokko varatsõmba kirändüsluuga.
41940. ja 1950. aastatel oli võrukeelne kirjandus trükisõnas peaaegu olematu – heal juhul võis kõne alla tulla rahvaluuleteksti omakeelse (või osaliselt omakeelse) versiooni trükkimine.1940. ja 1950. aastil oll võrokiilne kirändüs trüküsõnan piaaigu olõmalda – hääl juhul võisõ kõnõ ala tulla rahvaluulõteksti umakiilse (vai jupildõ umakiilse) variandsi trükmine.
5Selles situatsioonis omandasidki mõned pärimustekstid tähtsama kirjandusliku funktsiooni kui mõnel muul perioodil – näiteks ilmus 1959. aastal kogumik „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”, kus redigeerimisel oli eestikeelsesse teksti nimme sisse jäetud mõningaid lõunaeestilisi jooni.Säänsen saisun saivaki mõne perimüsteksti tähtsämbä kirändüslitse ülesandõ ku mõnel muul aojakul – näites ilmusi 1959. aastal kogomik „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte, minka toimõtamisel oll eestikiilsele teksti nimme sisse jätet mõningit lõunõeestiliidsi juuni.
6Võru keele tarvitamisvõimalused olid piiratud ning kirjandust kontrollis poliitiline tsensuur – see tingis ka mingil moel võru kirjanduse „kadunud põlvkonna” tekkimise.Võro keele pruukmisvõimalusõ olli piiratu ni kirändüsele kai perrä poliitiline kiräkari – taa teküt ka määntselgi moodul võro kirändüse „häönü põlvkunna“.
7Juba enne sõda oli võru kirjandusest innustust saanud rida noori, kes sellel ajal veel raamatuid ei jõudnud avaldada –pärast oli see aga muutunud juba võimatuks.Jo inne sõta oll võro kirändüsest huugu saanu ütsjago nuuri, kiä taal aol jõvva-es viil raamatit avalda – pääle taad oll taa joba võimalda.
8Nende „kadunute” taasleidmine algas 1960. aastatel, mil tsensuur muutus pisut leebemaks, eesti kirjanduses algas uus otsinguline periood ning veidigi mõeldavamaks muutus võrukeelse loomingu avaldamine.Naide „kaotsilelännüte“ vahtsõstlöüdmine alas 1960. aastil, ku kiräkari and veidü perrä – eesti kirändüsen alas vahtsõnõ otsmisaig ni veidükenegi mõtõldavambas muutu võrokiilse loomingu avaldamine.
9Kirjanike ja kirjanduse uuestileidmine oli siiski vaevaline ja tõsisem arusaamine võru kirjanduse kandepinnast tekkis alles 1980. aastate lõpul võru kultuuri suure uuestisünni käigus.Kiränige ja kirändüse vahtsõstlöüdmine oll sõski vaivaline ja tõsitsemp arvusaamine võro kirändüse kandvast kihist tegüsi viil 1980. aastide lõpul võro kultuuri suurõ vahtsõstsünnü käügin.
10Enne seda oli „kadunutest” jõudnud avalikkuse ette Osulast pärit Rihhard Iher, kellelt ilmus võrukeelne luulekogu „Kassimärss” (1980).Inne taad ol „kaotsilännütest“ jõudnu avalikkusõ ette Osolast peri Rihhard Iher, kinkalt ilmu võrokiilne luulõkogo „Kassimärss“ (1980).
11Kirjaniku käsikirjadesse jäänud loomingut on pärast kirjaniku surma trükki toimetanud tema tütar kirjanduskriitik Leili Iher.Kiränigu käsikirjulõ jäänü loomingut om peräst kiränigu surma trükkü toimõndanu timä tütär kirändüskriitik Leili Iher.
12Rihhard Iher jätkab suhteliselt kindlakäeliselt neid traditsioone, mis olid enne sõda välja kujunenud, ta on loomingus tugev looduslüüriline alge, mõnikord on tal ka kaasakõlamist vemmalvärsliku laulustiiliga.Rihhard Iher jakkas suhtõlidselt kimmakäelidselt naid tavvu, miä olliva inne sõta vällä kujonu. Tä loomingun om tukõv luuduslüüriline (mõttõ)kipõn, mõnikõrd om tel ka üttekõlla tüpäkvärsilidse laulustiiliga.
13Ta eakaaslastest on veidi hiljem luuletajatena jõudnud avalikkuse ette Johannes Siska ja Enno Piir.Tä iäkaaslaisist om veidü ildampa luulõtajitenä jõudnu avalikkudsõ ette Johannes Siska ja Enno Piir.
14Algatava tähendusega on eriti Piiri metsavennaluule – ta kirjutas võrukeelseid värsse 1940. aastatel metsavennaks olemise päevil ning ka hiljem ning tema loomingu kaudu tuli võru luulesse juurde poliitilisust ja võitluslikkust.Iistvõtva tähendüsega om esieränis Piiri mõtsaveleluulõ – tä kirot võrokiilsit värsse 1940. aastil mõtsavelepäivil ni ka ildampa. Timä looominguga sai võro luulõ mano poliitilidsust ja võigõlislust.
15Piir on juba 1930. aastatest peale olnud ka aktiivne kodu-uurija ning kohaliku kultuuri edendaja.Piir om jo 1930. aastist pääle olnu ka teküs kodo-uurja ni paigapäälitse kultuuri edendäjä.
16Selle põlvkonna üks mitmekülgsemaid võru kirjanikke on Voldemar Raidaru, kes alustas juba varakult eesti noorsookirjanikuna, kuid kelle võrukeelne looming on esile tõusnud märksa hiljem, peamiselt alates 1990. aastatest.Sjoo põlvõ üts mitmakülgsämbit võro kiränikke om Voldemar Raidaru, kiä alost jo varra eesti nuursuukiränikuna, a kinka võrokiilne looming om esile nõsnu ildampa, päämidselt 1990. aastist pääle.
17Raidarult on ilmunud luulekogud, „Tähevankrin” (2001) ja „Soneti” (2004).Raidarult omma ilmunu luulõkogo „Tähevankrin” (2001) ja „Soneti” (2004).
18Raidaru on kirjutanud ka draamatekste, muuhulgas osaledes võrukeelsete näidendite võistlusel.Raidaru om kirotanu ka draamatekste, muuhulgan võrokiilside näitemänge võistlusõ jaos.
19Siiski on tema suurim panus olnud võru proosa kujunemislukku, siin on mainimist väärt noorsooraamat „Hõbelusikad” (1998), kus kasutatakse eestikeelses tekstis võrukeelset tegelaskõnet, ning mälestuslike lühilugude kogu „Mo süämen ja meelen” (1996).Sõski om timä kõge suuremb pannus olnu võro proosa kujunamislukku. Tast tasus maini nuursuuraamadut „Hõbelusikad” (1998), kon pruugitas eestikiilsen takstin võrokiilset tegelaskõnõt, ni mälehtüisliidsi lühükeisi juttõ kogo „Mo süämen ja meelen” (1996).
20Raidaru on ka üks esimesi kirjanikke, kelle loomingus saab lapsepõlvelinnana elavaks Võru linn.Raidaru om ka üts edimeidsi kiränikke, kinka loomingun saa latsõpõlvõliinana eläväs Võro liin.
21Raidaru teeb tähelepanuväärseks muhe jutustamisoskus võru keeles.Raidaru tege tähelepandmistväärväs muhhe võrokiilne jutusõmõistmine.
22Tema põlvkonnast on mälestusi kirjutanud mõni teinegi Võrumaa kirjanik, näiteks Julius Ungru on avaldanud lapsepõlvemälestusi Paganamaalt.Timä põlvõst om mälehtüisi kirotanu mõni tõnegi Võromaa kiränik – näites Julius Ungru om avaldanu latsõpõlvõmälehtüisi Paganamaalt.
23See põlvkond on aga enamjaolt oma panuse kirjandusse juba andnud, viimatinimetatud kirjanikke pole praegu enam elavate seas, ehkki mõnedki raamatud on ilmunud hiljuti.Taa põlv um inämbjaolt uma pannusõ kirändüste jo andnu. Perämältnimmat kiränikke olõ-i inämb parhilla elävide siän, kukki mõne näide raamadu ilmu ilda aigu.
24On iseloomulik, et võrumaine taust muutub mitmel kirjanikul tähtsaks alates 1960. aastatest või veel hiljem.Om loomuperäline, et võromainõ tagaplaan muutus mitmal kiränigul tähtsäs 1960. aastist pääle vai viil ildampa.
251960. aastate suured muutused eesti kirjanduses olid kindlasti üks teguritest, mis aitasid identiteedileidmisele kaasa.1960. aastide suurõ muutusõ eesti kirändüsen olli kimmäle üts mõotajist, miä avitiva hindämäärämislöüdmiisile üten.
26Tollal oli taas kord päevakorras „uue keele” leidmine ja mida aeg edasi, seda rohkem on siin ka „uue leidmist vanas” – näiteks siis ka Lõuna-Eesti traditsioonides.Tuudaigu oll vahtsõst pääväkõrral „vahtsõ keele“ löüdmine ja midä aig edesi, tada inämb om tan ka „vahtsõ löüdmist vanan“ – näites sõs ka Lõunõ-Eesti tavvun.
27Nõukogude ideoloogilise surve vastukaaluks tugevneb 1960. aastate teisel poolel paikkondliku identiteedi otsimine – tõsi, võrukeelsete raamatute avaldamislainet siis veel ei teki, kuid laiemalt lõunaeestilise loomingu puhang küll – eriti paistab siis silma mulgi kirjanduse (Eha Lättemäe, Nikolai Baturin) ja tartu kirjanduse (Mats Traat) tõus.Nõvvukogodõ mõttõkogo survahusõ vastakaalus saa 1960. aastide tõsõl poolõl kimmämbäs paikkundlidse hindämäärämise otsmine – tõtõ, võrokiilsite raamatide avaldamislainõt sõs viil ei tekü, a laembalt lõunõeestilidse loomingu puhul külh. Esieränis paistus sõs silmä mulgi kirändüse (Eha Lättemäe, Nikolai Baturin) ja tarto kirändüse (Mats Traat) nõsemine.
28Selleaegsetest juhtivatest eesti kirjanikest on võrukeelset luulet kirjutanud peamiselt Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski, mõningaid põikeid Lõuna-Eesti keele- ja meeleilma on ka Hando Runnelil, kes just sellel ajal eesti kirjanduses algatas laiema tagasipöördumise rahvalaulupärasesse stiili.Taaaigsist juhtvist eesti kiränikest om võrokiilset luulõt kirotanu päämidselt Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski, mõningit põigahuisi Lõunõ-Eesti keele- ja meeleilma om ka Hando Runnelil, kiä õkva tuudaigu algat eesti kirändüsen laemba tagasipüürdmise rahvalauluperätsele stiili.
29Kujunemistaustade poolest kuulub sellesse kirjanduslikku põlvkonda ka võru kirjanduse üks keskseid nimesid Madis Kõiv, kuid trükisõnas tulevad tema etteasted kirjanikurollis hiljem kui teistel, seega on teda – hoolimata sünniaastast – põhjust pidada uuema aja võru kirjanikuks.Kujonamistagaplaanõ poolõst kuulus taadõ kirändüsliste põlvõ ka võro kirändüse üts kesksit nimesit Madis Kõiv, a trüküsõnna jõudva timä etteastõ kiränikurollin ildampa ku tõisil. Taaga om tedä – sünnüaastast huulmada – põhjost pitä vahtsõmba ao võro kiränikus.
30Ain Kaalep on õigupoolest pärit Tartust eesti kirjakeelt kõnelevast perest, kuid õppis ära võru keele, kirjutas võrukeelset luulet, koondades selle hiljem luulekogusse „Haukamaa laulu’” (1999).Ain Kaalep om õigupoolõst peri Tartust eesti kiräkiilt kõnõlavast perrest, a opsõ är võro keele, kirot võrokiilset luulõt, kuund taa ildampa luulõkogossõ „Haukamaa laulu’” (1999).
31Kaalepi tulemine võru kirjandusse kuskilt „kõrvalt” on erandlik, kuid samas on selles ilmekat tõendust, kuidas võru kirjandus oli hakanud elama omaette iseseisvat elu.Kaalepi tulõmine võro kirändüste koskilt „kõrvalt“ om esieräline, a saman om taan ilmekat tõõndust, a võro kirändüs oll nakanu elämä umaette esisaisvat ello.
32Kaalep on kirjutanud oma võru kirjanduse juurde jõudmisega seoses: „Võib-olla isegi viidata aastale 1931, kui juba mõnda aega lugeda osanud poiss läbi luges elu esimese raamatu, milleks oli Jaan Lattiku „Meie noored”, ja lausa vaimustunud oli võrukeelsetest dialoogidest?”Kaalep om kirotanu uma võro kirändüse manu jõudmisega seosõn: „Võib-olla isegi viidata aastale 1931, kui juba mõnda aega lugeda osanud poiss läbi luges elu esimese raamatu, milleks oli Jaan Lattiku „Meie noored”, ja lausa vaimustunud oli võrukeelsetest dialoogidest?
33Hiljem ise kirjanikuks hakates Kaalep uuel kujul läbi mänginud ka võru kirjanduse alguse – ta on edasi arendanud 17. sajandist pärit „Pikse palvet” ning kirjutanud oma „Pikse litaania”, ühe mõjuvama luuletuse võru kirjanduses, mis on laiemalt tuntuks saanud Veljo Tormise kooriteose „Pikse litaania” kaudu.Ildampa esi kiränigus nakatõn Kaalep vahtsõl kujol läbi mängnü ka võro kirändüse algusa – tä om edesi arõndanu 17. aastasaast peri „Pikse palvõt“ ni kirotanu uma „Pikse litaania“, üte mõovama luulõtusõ võro kirändüsen, miä om laembalt tuntus saanu Veljo Tormise kooriteosa „Pikse litaania“ kaudu.
34Jaan Kaplinski on võrukene ema poolt, isa oli tal poola päritolu Tartu Ülikooli õppejõud.Jaan Kaplinski om võrokõnõ imä puult, esä oll tel poola peritollo Tarto Ülikooli oppusjõud.
35Kaplinski pole seni läbinisti võrukeelset raamatut avaldanud, kuid ta on kirjutanud terve sarja võrukeelseid luuletusi, mis kuuluvad kindlasti võru kirjanduse paremikku ning mis valmistavad ette ka võru kirjanduse esteetilist mitmekesistumist 20. sajandi lõpul.Kaplinski olõ-ei seniaoni tävveste võrokiilset raamatut avaldanu. Külh om tä kirotanu terve sarja võrokiilsit luulõtuisi, miä kuulusõ kimmäle võro kirändüse kõgeparembide sekkä ni miä valmistasõ ette ka võro kirädüse esteetilist mitmakesistümist 20. aastasaa lõpul.
36Nii näiteks on Kaplinski kirjutanud 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses võrukeelseid vabavärsilisi luuletusi, millel ühelt poolt on tugev looduskeskne, teisalt vaatlev-filosoofiline kallak („Väläh om suur tuul” jt).Nii näites om Kaplinski kirotanu 1960. aastide lõpun ja 1970.aastide algusan võrokiilsit vabavärsiliisi luulõtuisi, minkal om ütelt puult tukõv luudusõkeskne, a tõõsalt kaetav-tarkusõarmastuslinõ kallõ („Väläh om suur tuul” jt).
37Võib arvata, et enne Kaplinskit sellist laadi võrukeelseid värsse eriti polnud olemas.Arvada om, et inne Kaplinskit olõ-es säänest laati võrokiilsit värsse olõman.
38Kaplinski on jätkanud võrukeelse luule kirjutamist ka 21. sajandil ning on näiteks eksperimentaalselt kasutanud lõunaeestilise värvinguga tegelaskõnet ulmejutus „Loojak Hiiumaa rannal”.Kaplinski om jakanu võrokiilse luulõ kirotamist ka 21. aastasaal ni om näites katsõtuslidselt pruuknu lõunõeestilidse värminguga tegelaskõnõt ulmõjutun „Loojak Hiiumaa rannal”.
39Uuemal ajal on Kaplinski pidanud mitmekeelset blogi „Ummamuudu“ (http://jaankaplinski.blogspot.com/), kus ta aga väldib eesti kirjakeelt ja eelistab kirjutada kas inglise või võru keeles.Vahtsõbal aol om Kaplinski pidänü mitmakiilset blogi „Ummamuudu“ (http://jaankaplinski.blogspot.com/), kost tä nimme kirotas inglüse vai võro, mitte eesti kiräkeelen.
40Kaplinski keeletarvitus sisaldab endas siis ka alternatiivi eesti ametlikule keeleideoloogiale, sihilikku lahknemist „suureestlusest”.Kaplinski omgi uma keelepruugiga vasta säädünü eesti ammõltligulõ keelemõttõkogolõ, tsihiliselt erräsäädünü „suureestlusõlõ“.
41Mitmesuguseid teisitiolemise soove tekib kirjanduses eriti palju 1960. ja 1970. aastate vahetusel ning nende alternatiivsete otsingute üks väljundeid on mõnel juhul ka Lõuna-Eesti keelevariantide kasutamine.Mitmasugutsit tõistõolõmisesuuvõ tegüs kirändüsen esieränis paljo 1960. ja 1970. aastide vaihtusõl ni naide tõisildetett otsingite üts vällündit om mõnõl juhul ka Lõunõ-Eesti keelevariante pruukmine.
42Üheks märkimisväärsemaks underground-poeediks ning maarahvale toetuva ideoloogia levitajaks saab sellel ajal Kalle Istvan Eller, kes Nõukogude Eestis raamatuid ei avaldagi, tema selleaegsed luuletused koondatakse hiljem kogusse „Bärsärk” (2001), kus leiduvad ka mõned võrukeelsed tekstid.Ütes märkmisväärsembäs underground-poeediks ni maarahvalõ tugõva mõttõkogo lakjalaotajas saa taal aol Kalle Istvan Eller, kiä Nõvvukogodõ Eestin raamatit ei avaldagi. Timä tuuaigsõ luulõtusõ korjatas ildampa kokku „Bärsärk” (2001), kon lövvüse ka mõnõ võrokiilse teksti.
43Eller liikus 1960. aastatel Tartu kultuuri- ja ülikooliringkondades, töötas õpetajana, kuid tagandati ametist, sest ta oli seotud dissidentliku liikumisega.Eller liiksõ 1960. aastil Tarto kultuuri- ja korgõkoolikambun, tüüt oppajana, a võeti ammõtist maaha, kuna oll köüdet vastapandmisliikmisega.
44Sisepagulase rolli sattununa kolis Eller 1970. aastate alguses Karulasse – see kolimine ja lahkulöömine ametlikust kultuurist sai ka omamoodi tõenduseks selle kohta, et ideoloogia, mis kutsub „tagasi juurte juurde”, on elluviidav igapäevaseski elus.Sisepagoladse rolli trehvänünä kolisi Eller 1970.aastide algusan Karulahe – taa kolimine ja lahkulüümine ammõtlidsest kultuurist sai ka ummamuudu tõõndusõs taa kotsile, et mõttõkogo, miä kuts „tagasi juuri mano“, om teostõdav egapäävätsengi elon.
451960. aastate noore põlvkonna jaoks oli võru kirjandusega tegelemisel seega mitu võimalikku motiivi: see võis olla kodumälestuste väljendus, seda võis soosida eriline kodulooline või keelealane huvi, aga üha enam võis võru kirjanduse viljelemisel olla motiiviks ka alternatiivsustaotlus.1960. aastide noorõ põlvõ jaos ol võro kirändüsega tegelämisel taaga mito võimalikku põhjust: taa võissi olla kodomälehtüisi välendüs, tada võisõ tukõ esieräline kodoluuline vai keelealanõ huvi, a õnnõ inämb võisõ võro kirändüse luumisel olla tsihis tõistmuudu tetä tahtminõ.
46Eriti jõudsalt jätkus kohalikus keeles luule kirjutamine, sellest hoolimata, et ametlik kirjastamispoliitika taolise loomingu vormimist raamatuteks ei soosinud.Väega joudsahe jakkusi paigapäälitsen keelen luulõ kirotamine huulmada taast, et ammõtlik kirästämispoliidiga säändse loomingu vormmist raamatuis hääs es kitä.
47Näiteks on kahe sõja vahel sündinud võru literaatidest kirjutanud luulet näiteks ka Heino Sikk (pseudonüümiga Reinhold Salu), Kristjan Võsoberg, Amanda Feigenbaum, Ado Kisand, Ants Linnutaja, Silvia Nagelmaa (Silvia Salo) – viimane on tuntumaks saanud kirjandusuurijana nagu ka tema Võrumaalt pärit elukaaslane Abel Nagelmaa.Näütüses om katõ sõa vaihel sündünü võru kiräinemiisist kirotanu luulõt ka Heino Sikk (varjonimegä Reinhold Salu), Kristjan Võsoberg, Amanda Feigenbaum, Ado Kisand, Ants Linnutaja, Silvia Nagelmaa (Silvia Salo). Perämäne om tuntus saanu kirändüsuurjana nigu ka timä Võromaalt peri elokaaslanõ Abel Nagelmaa.
48Setu harust sai eriti tuntuks Paul Haavaoks, kes oli küll peamiselt eestikeelne kirjanik, kuid samas tugeva paigatunnetusega, mis eriti hästi avaldub tema looduslüürilistes värssides.Seto harost sai tuntus Paul Haavaoks, kiä oll külh päämidselt eestikiilne kiränik, a saman kimmä paigatunnõtusõga, miä tulõ esieränis häste vällä timä luuduslüürikan.
491970. aastatel ja 1980. aastate esimesel poolel väga suuri muutusi võru kirjandusse ei tule: senine kirjutamislaad üldiselt jätkub, endiselt on võru proosat tunduvalt vähem kui luulet ning loomulikult jätkavad kirjanduslikku tegevust ka mitmed varem alustanud kirjanikud.1970. aastil ja 1980. aastide edimädsel poolõl väega suuri tõõsõsminekit võro kirändüste tulõ-i: seoniaoni olnu kirotamismuud ülditselt jakkus, vannaviisi om võro proosat tunduvalt vähämb ku luulõt ni loomuligult jakkasõ kirändüslikku tegevüst ka mitma varrampa alostanu kiräniku.
50Sellel ajal on kirjanduse kogupildis keskse tähtsusega vanade traditsioonide hoidmine, võru kirjandusloo uut faasi hakkab aga toetama see, et traditsioonid ei katke ka mitte sõjajärgses põlvkonnas – tulevad juurde mõned uued kirjanikud, põhiliselt luulesse, kuid mõne tegevusala on ka laiem.Taal aol om kirändüse üldpildin kõgõ tähtsämb vannu tavvu hoitminõ. Võro kirändüsluu vahtsõt kasumisõ aigu nakkas tugõma taa, et tava kakkõ-i ka mitte peräst sõta põlvkunna puhul - mano tulõva mõnõ vahtsõ kiränigu, põhilidselt luulõhe, a mõnõ tegevusala om ka laemb.
51Ajakirjanduse veergudele jääb sellel ajal Aili Naruski looming, huvitavaid võrukeelseid luuletusi kirjutab Vallo Patrason, kes aga noorelt sureb.Aokirändüste jääs taal aol Aili Naruski looming, huvitavit võrokiilsit luulõtuisi kirotas Vallo Patrason, kiä koolõs noorõlt.
52Enne uute aegade saabumist raamatuid avaldanud autoritest on silmapaistvamad Aivo Lõhmus ja Lembit Kurvits.Inne vahtside aigõ algamist raamatit avaldanu auturistest omma silmäpaistvamba Aivo Lõhmus ja Lembit Kurvits.
53Lõhmus on luulet avaldanud õige mitmes keeles – põhiosa loomingust on eestikeelne, kuid ta on kirjutanud ka ühe soomekeelse luulekogu ning avaldanud ka võrukeelseid luuletusi.Lõhmus om luulõt avaldanu õgõ mitman keelen – põhiosa loomingust om eestikiilne, a tä om kirotanu ka üte soomõkiilse luulõkogo ni avaldanu ka võrokilsit luulõtuisi.
541980. aastate teisel poolel oli Lõhmus koos Madis Kõivuga alusepanija võru näitekirjandusele.1980.aastide tõsel poolõl oll Lõhmus üten Madis Kõivuga põhapandja võro näütekirändüsele.
55Kurvitsa luule on samuti suurelt jaolt eestikeelne, kuid Põlvamaa kodumaastikud omavad ta loomingus tähtsat rolli ning eeskätt just varasemast, 1970. ja 1980. aastatel kirjutatud luulest leiab ka sarjakese huvitavaid võrukeelseid tekste.Kurvitsa luulõ om nisamatõ suurõst jaost eestikiilne, a Põlvamaa kodomaastigu omma tä luulõn tähtsä ni innekõkke õkva varatsõmbast, 1970. ja 1980. aastidel kirotatu luulõst lövvüs ka sarakõse põnõvit võrokiilsit tekste.
56Tema lühiproosa on kokku kogutud raamatusse „Vanad soome saapad” (1997), kus tuleb ette samuti tunnusjooni, mis sobivad võru kirjandusega.Timä lühküne proosa om korat raamatuhe „Vanad soome saapad” (1997), kos tulõ ette nisamatõ tunnusjuuni, miä passise võro kirändüsega.