Tekst nr: 6

1Suur Must Koer ja indiaanlaste saladusSuur Must Pini ja indiaanlaisi salahus
2Poiss võtab Suure Musta Koera endaga kaasa indiaanlasi mängima.Poiss võtt Suurõ Musta Pini üten indiaanlaisi mängmä.
3Nad panevad telgi üles, teevad lõket ja meisterdavad vibu.Nä säädvä telgi üles, tegevä tuld ja meisterdäse vibu.
4Siis käivad nad jões ujumas ja üks vibu läheb vooluga kaasa.Sõs käävä nä jõõn tsuklõman ja üts vibu lätt vooluperi är.
5Indiaanlased on vaprad ja neil on alati oma saladus ka, teab poiss.Indiaanlasõ omma vapra ja näil om uma salahus kah, tiid poiss.
6Nad otsivad koos teiste indiaanlastega karbi ja panevad sinna sisse vanapagana hamba moodi kivi, kotkasule, mis on väga tuvisule sarnane, ühe tühja linnupesa ja kirja.Nä otsva tõisi indiaanlaisiga karbi ja pandva sinnä vanapagana hamba kujoga kivi, haukasulõ, miä om väega tuvisulõ muudu, üte tühä tsirgupesä ja kirä.
7Enne kui indiaanlased karbi igaveseks sulgevad ja maha matavad, loeb poiss kirja ette: "Selle karbi sees on suur saladus, mida võib avaldada alles pärast kolmepäevast piinamist.Inne ku indiaanlasõ karbi egäveses kinni pandva ja maaha matva, lugõ poiss kirä ette: "Taa karbi seen om suur salahus, midä või vällä kõnõlda alles päält kolmõpääväst vaivamist.
8Igavene hukatus tuleb selle õnnetu hinge peale, kes saladuse varem ära räägib."Egävene hukatus satas tuu õnnõtu henge pääle, kiä salahusõ varramba är ütles."
9Suur Must Koer ei saa sugugi aru, kuidas saavad vanapagana hamba moodi kivi, kotkasulg, mis on väga tuvisule sarnane, tühi linnupesa ja kiri üleüldse mingi saladus olla.Suur Must Pini ei saa sukugina arvu, kuis saava vanapagana hamba kujoga kivi, haukasulg, miä om väega tuvisulõ muudu, tühi tsirgupesä ja kiri hindän ülepää määnestki salahust käkki.
10Korralik maa sisse kaevatud kont – see on teine asi.Kõrralik maa sisse kaivõtu kunt – tuu om tõnõ asi.
11Igaks juhuks kaevab koer oma saladuse maa sisse karbist kaugemal.Egäs juhus kaib pini uma salahusõ maa sisse karbikotussõst kavvõmbal.
12Kaks saladust ei tohi teineteisele ja neist teadjatele hukatust tuua.Kats salahust ei tohi tõnõtõsõlõ ja naidõ tiidjäile hukatust tuvva.
13Suur Must Koer ja inimese puuSuur Must Pini ja inemise puu
14Metsas kasvab palju puid, aga üht peab inimene omaks.Mõtsan kasus pallo puid, a ütte pidä inemine umas.
15See on harilik kuusk.Tuu om harilik kuus.
16Ainult ilmatu suur ja vana.Õnnõ perädü suur ja vana.
17Mõnikord käib inimene seda puud vaatamas.Tõnõkõrd käü inemine tuud puud kaeman.
18"Tere, mu puu," ütleb inimene ja kallistab puud."Tere, mu puu," ütles inemine ja kallistas puud.
19Puu ei kosta midagi, seisab lihtsalt rahulikult ühe koha peal ja laseb ennast kallistada.Puu vasta ei kõnõlõ, sais õnnõ rahuligult üte kotussõ pääl ja lask hinnäst kallista.
20"Aitäh, mu puu, sulle on mõnus külla tulla," ütleb inimene ära minnes, "ma tulen teinekord jälle.""Aituma, mu puu, sullõ om hää küllä tulla," ütles inemine är minnen, "ma tulõ tõnõkõrd jäl."
21Aga ükskord, kui koer ja inimene puule külla lähevad, on puu kadunud.A ütskõrd, ku pini ja inemine puulõ küllä läävä, om puu kaonu.
22"Puu on kodust ära läinud," mõtleb koer."Puu om kotost är lännü," mõtlõs pini.
23Ta käib inimesega järve ääres ära ja tagasi tulles on puu jälle oma koha peal platsis.Tä käü inemisega järve veeren är ja tagasi tullõn om puu jäl uma kotussõ pääl olõman.
24"Kuidas ma küll enne sind üles ei leidnud?" küsib inimene ja kallistab puud."Kuis ma sinnu kül inne üles es lövvä?" küsüs inemine ja kallistas puud.