Tekst nr: 59

1Võru kirjandus kahe maailmasõja vahel Eestis ning pärast Teist maailmasõda pagulusesVõro kirändüs katõ ilmasõa vaihel Eestin ja pääle Tõist ilmasõta pagulusõn
220. sajandi alguses oli võru kirjanduse kujunemine jõudmas uude järku, kuid nende uute tendentside selgem esiletulek leidis aset ühiskondlik-kultuurilises pöörises Esimese maailmasõja lõppjärgus: 1917. aastal puhkes Venemaal revolutsioon, 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik, sellele järgnes kodusõda ja riigi ülesehitamine 1920. aastate alguses.20. aastasaa algusas oll võro kirändüse kujunamine jõudman vahtsõlõ jakko. Selgempä tull taa vällä Edimädse ilmasõa peräotsan: 1917. aastagal läts Vinnemaal valla revolutsija, 1918. kuulutõdi vällä Eesti Vabariik, minka perrä tull kodosõda ja riigi ülesehitämine 1920. aastide algusan.
3Sündmusterohke oli aeg nii elus kui kirjanduses – eesti kirjandusloos mäletatakse seda perioodi seoses kirjandusrühmitusega Siuru, kes osutub olema märkimisväärne ka võru kirjanduse seisukohast.Paljo juhtu ni elon ku kirändüsen. Eesti kirändüsluun tiitäs taad aigu rühmitüse Siuru sünnügä, miä om tätsä ka võru kirändüse saisukottalt.
4Eriti palju võru kirjanduse tõusu märke on 1910. aastate lõpus ja 1920. aastatel.Esieränis paljo võro kirändüse tõusu märke om 1910. aastide lõpun ja 1920. aastidel.
5Enne Siurut oli rühmitus Noor-Eesti toonud kirjandusse uusromantilise stiili, mis sai eesti klassikalise luule põhistiiliks.Inne Siurut oll rühmitüs Nuur-Eesti toonu kirändüste vahtsõromantilidse stiili, miä sai eesti klassikalidse luulõ põhistiilis.
6Siuru jätkas Noor-Eesti algatust, kuid kirjandusse tuli sel ajal hulk uuendusi ja eksperimente.Siuru jakas Nuur-Eesti algatust, a kirändüste tull taal aol paljo vahtsõstuisi ni katsõtuisi.
7See oli aktiivne „uue keele” otsimise aeg: eesti kirjanduse uus kõrgstiil sai palju täiendust Lõuna-Eestist, näiteks proovisid mitmed kirjanikud eesti kirjakeelde tuua lõunaeestilist n-lõpulist seesütlevat käänet.Taa oll „ vahtsõ keele“ otsmise aig. Eesti kirändüse vahtsõnõ korgstiil sai paljo tävvendüst Lõunõ-Eestist – näites pruuvsõva mitma kiränigu tuvva eesti kiräkiilde lõunõeestilist n-lõpulist seenütlevät käänet.
8Eriti tugevate lõunaeestiliste mõjudega oli luulekeel Siuru liikmel Henrik Visnapuul, kes oli nooremas eas mitmel pool Tartumaal ja Mulgimaal elanud ja ringi rännanud.Esieränis lõunõeestiline oll Siuru liikmõ Visnapuu Hendriku luulõkiil. Tä oll noorõmban iän mitmal puul Tartumaal ja Mulgimaal elänü ja ringi käünü.
9Visnapuu oli ka oma aja üks eksperimentaalsemaid kirjanikke.Visnapuu oll ka üts uma ao katsõtusvalmimpi kiränikke.
10 On huvitav, et eksperimentaalse futuristliku kirjanduse esimesed tutvustamiskatsed tulevad tegelikult just Lõuna-Eesti kirjanike kaudu – väike algatus selles suunas tuli juba maailmasõja hakul koguteostes „Moment” (1913) ja „Roheline Moment” (1914), kus kandvamatest kirjanduslikest jõududest esinesid Henrik Visnapuu ja võrukesed Marie Heiberg ja Richard Roht.Põnnev om taa, et katsõtusliku futuristligu kirändüse edimädse tutvustusõ tulõva õkva Lõunõ-Eesti kiränike kaudu. Väiku algatus taan tsihin oll jo ilmasõa algusan kogoteos „Moment“ (1913) ja „Roheline Moment“ (1914), kon kandvampist kirändüstegijist astsõva üles Henrik Visnapuu ja võrokõsõ Marie Heiberg ja Richard Roht.
11Sealt edasi „põrgatati” futurism Viljandimaa meeste kätte.Tast edesi läts futurism Villändimaa miihi kätte.
12Siuru tegevusega ühel ajal proovisid selles vallas kätt Erni Hiir ja Albert Kivikas, hilisema paari aastakümne üks kõige avangardsemaid kirjanikke oli Paistu kihelkonnast pärit Johannes Barbarus.Siuruga ütel aol pruuvseva taan kätt Erni Hiir ja Alber Kivikas, illatsõmba paari aastakümne üts kõge avangardsõmpi kiränikke oll Paistu kihlkunnast peri Johannes Barbarus.
13„Uue keele” otsimine võis laheneda ka nii, et taasavastati vana – pole ilmselt juhuslik, et kõnealusesse aega jääb nii võru kui mulgi luule uus tõus.„Vahtsõ keele“ otsmine võisõ laheneda ka nii, et vahtsõl avastõti vana – olõ-i vast juhuslik, et kõnnõalutsõlõ aigu jääs nii võro ku mulgi luulõ vahtsõnõ nõsõmine.
14Hendrik Adamson debüteerib luulekoguga „Mulgimaa” (1919), kaks aastat varem jõuab esimese koguni „Henge palango” 20. sajandi esimese poole kõige tuntum võrukeelne luuletaja, Siuru liige Artur Adson (1889 – 1977).Hendrik Adamson ast edimäst kõrd üles luulõkogoga „Mulgimaa” (1919), kats aastakka varrampa jõud edimädse kogoni „Henge palango” 20. aastasaa edimädse poolõ kõge tuntump võrokiilne luulõtaja, Siuru liige Artur Adson (1889 – 1977).
15Tema esimesele luulekogule järgnesid „Vana laterna” (1919), „Roosikrants” (1920), „Kaduvik” (1927), „Katai, kibuvits nink kivi” (1928), „Pärlijõgi” (1931) jmt.Timä edimädsele kogolõ tulli perrä „Vana laterna” (1919), „Roosikrants” (1920), „Kaduvik” (1927), „Katai, kibuvits nink kivi” (1928), „Pärlijõgi” (1931) jmt.
16Viimati mainitud pealkiri aitab Adsonit paigutada ka maakaardile – kuigi ta sündis Tartus, veetis ta osa oma lapsepõlvest Pärlijõe kallastel, teda on kutsutud ka Sänna trubaduuriks.Perämäne päälkiri avitas Adsonit panda ka maakaardilõ – kuki tä sündü Tarton, elli tä latsõna Pärlijõõ veeren sugulaisi man – tedä om kutsut ka Sännä trubaduuris.
17Tundub, et uue luulekeele leidmine vanas kohalikus keeles sobis pöördeaegadel eriti neile autoritele, kes esindasid loomu poolest traditsioonilisemat vaimulaadi.Paistus, et vahtsõ luulõkeele löüdmine vanan kohaligun keelen passõ püürdeaigõl naile auturitele, kiä esindivä jo uma loomu poolõst tavaperätsempä vaimu.
18Adson oli sedasorti alalhoidlik vaim, kuigi ta varane võrukeelne luule on isegi natuke dünaamilisem ja muutlikum kui mõned hilisemad eestikeelsed tekstid.Adson oll säänestmuudu alalõhoitja vaim, kuki tä edimält kirotõt võrokiilne luulõ om eski veidükene liikvamp ja muutlitsõmb ku mõnõ illatsõmba eestikiilse teksti.
19Kõige üldisemalt jätkab Adson eesti kirjandusest tuttavat uusromantilist stiili, kuid lisab sinna loomulikult nii võrulikkust kui adsonlikkust.Kõge ülditsempä jakkas Adson eesti kirändüsest tutvat vahtsõromantilist stiili, a pand sinnä muidoki manu nii võroperälidsust ku adsonlidsust.
20Eriti just Adsoni värsside põhjal kujundati arusaam sellest, milline on võru luule – arusaamad hakkasid samm-sammult muutuma alles mitukümmend aastat hiljem.Õkva Adsoni värsse põhal kujondadi arvusamine taast, määne om võro luulõ – arvusaamise naksiva samm-sammult muutuma viil mitukümmend aastakka ildampa.
21Adsonliku traditsiooni tunnused võiksid olla eleegilisus, idüllilisus, sage mälestuste luulendamine, looduslähedus, paigatruudus, kristlikud motiivid ning mõnevõrra ka leebe humoristlikkus.Adsonliku tava tunnussõ võissi olla eleegilidüs, idüllilidsus, sakõ mälehtüisi luulõhe pandmine, luuduslähküs, paigatruudus, kristligu motiivi ni mõnõvõrra ka õrn naljanuut.
22Nimetatud tunnustest mitmed on sellised, mis tulevad tegelikult ette juba ennegi Adsonit mälestuslikus kodukohaluules ja lapsepõlvemeenutustes.Nimmatuist tunnussist mitma omma säändse, miä tulõva tegeligult ette jo inne Adsonitki mälehtüslidsen kodukottusõluulõn ja latsõpõlvõmeenutuisin.
23Nende kahe lisanduse vahel vahetegemine on raske seetõttu, et Adsoni stiil hakkas mõjutama teisi kirjanikke ning eriti just Adsoni näitel kujundati arusaam sellest, milline on võru luule – arusaamad hakkasid samm-sammult muutuma alles mitukümmend aastat hiljem.Naide katõ vaihel om selle rassõ vaiht tetä, et Adsoni stiil naas mõotama ka tõisi kiränikke ni esieränis Adsoni näütel kujondõti arvusaaminõ taast, määntene om võro luulõ – arvusaamise naksi hillä-taasa muutuma allõs mitukümmend aastat ildampa.
24Mis oleks selle „adsonliku” võru luule tunnuseks lisaks sellele, et see reeglina kasutab selget rütmi ja riimi?Adson pruuk reeglinä uman luulõn selget rütmi ja riimi. A miä om viil pääle taa „adsonliku“ võro luulõ tunnusõs?
25Need tunnused võiksid olla eleegilisus, idüllilisus, sage mälestuste luulendamine, looduslähedus, paigatruudus, kristlikud motiivid ning ajuti ka leebe humoristlikkus.Naa tunnussõ võissi olla ellegilidsus, idüllilidsus, sakõ mälehtüisi luulõndamine, luuduslähküs, paigatruudus, kristlidse motiivi ni aig-aolt ka õrn naljanuut.
26Nimetatud tunnustest mitmed on sellised, mis tulevad tegelikult ette juba ennegi Adsonit mälestuslikus kodukohaluules ja lapsepõlvemeenutustes.Nimmatuist tunnussist mitma omma säändse, miä tulõva tegeligult ette jo innegi Adsonit mälestüslidsen kodokotussõluulõn ja latsõpõlvõmeenutuisin.
27Võrreldes Räppo või Schmalzi lauludega on siin vähem rämedust ning pehmeid kooskõlasid.Räppo vai Schmalzi laulõga võrrõldõn om Adsonil veidemb rämehüst ni pehmit kuuhkõlasid.
28Adsoni luuletustest on tuntumaks saanud mitmed sellised, kus tegelasteks lapsed – „Poisikene”, „Väiku sõsar vellega”, „Pärlijõgi” jmt – olgu siis lapseks kehastunud oma mälestustes autor ise või siis näeb ta lapsi kõrvalt.Adsoni luulõtuisist omma tuntumbas saanu ka mitma säändse, kos tegeläidsis latsõ - „Poisikene”, „Väiku sõsar vellega”, „Pärlijõgi” jmt. Nain om latsõs kihästünü uma mälehtüisin autur esi vai näge sis es latsi kõrvalt.
29Võrreldes teiste Siuru kirjanikega on ta teemade ja stiilide valik väiksem, kuid selles ei tule tingimata näha mingit probleemi – Adson oskas leida stiili, kus ta ei pidanud kogu aeg end võrdlema „suureesti” kirjanikega.Tõisi Siuru kiränikega kõrvuisi säädin om Adsoni teemadõ ja stiile valik väiksemb, a taan tasu-i õnne hätä nätä – Sännä-miis mõistsõ löüdä stiili, kos tä es piä kõik aig hinnäst võrdlõma „suureesti“ kiränikega.
30Niisiis ei tekkinud ka mitte ülemäära suurt konkurentsi Marie Underiga, kellega Adson oli abielus: Under esindas sel ajal parimat osa eesti luulest, Adson aga parimat osa võru luulest.Niisõs es tegünä ka paljosuurt võigõlust Marie Underiga, kinkaga Adson oll abielon: Under esind taad aigu kõgeparembat ossa eesti luulõst, Adson kõgeparembat jaku võro luulõst.
31Lisaks luulele on Adson kirjutanud üsna palju näidendeid.Pääle luulõ om Adson kirotanu ka peris paljo näütemänge.
32Nende kuulumine võru kirjanduslukku on küsitavam, kuna need on valdavalt eestikeelsed ega sisalda ka tavaliselt Võrumaa ainestikku.Na omma inämbüste eestikeelidse ja kõnõla-i Võromaast – selle om küsütävämp ka naide kuulumine võro kirändüslukku.
33Võru draamast 20. sajandi esimesel poolel on üldse veidi vara rääkida – see kujunes alates 1980. aastate lõpust.Võru draamast 20. aastasaa edimädsel poolõl om ültse veidü varra kõnõlda – taa kujunas 1980. aastide peräotsast pääle.
34Mõningaid eelmänge võru draamatraditsiooni tekkele võib siit siiski leida, sealhulgas Adsonilt ja eriti ehk tema näidendist „Lauluisa ja kirjaneitsi” (1930), kus peategelased Kreutzwald ja Koidula räägivad küll eesti keelt, aga mõned kõrvaltegelased on pandud kõnelema ka võru keeles ja tegevus toimub siis ka Võrumaal.Määndsitki võro draamatava tegünämise kibõnit või tast sõski löüdä, säälhulgan Adsonilt – esieränis ehk timä näitemängust „Lauluisa ja kirjaneitsi” (1930). Taa päätegeläse Kreutzwald ja Koidula omma pantu kõnõlama ka võro keelen ja tegevus toimus sõs ka Võromaal.
351930. aastatel tegutses Adson teatrikriitikuna ning tsenseeris filme, näiteks keelates stseene ja teoseid, mis tundusid olevat kuidagi kõlvatud.1930. aastil teguts Adson tiatrikriitikuna ni tsensiirse filme, näites kiilden stseene ja teossit, miä tundusivä olõvat kuikumuudu kõlvatu.
36Sõja lõpus lahkusid Adson ja Under Rootsi, kus jätkus mõlemal veel ka kirjanduslik tegevus – Adsoni hilisemast toodangust on eriti huvitavad mälestused, osa neist räägivad Võrumaast.Sõa lõpun lätsiva Adson ja Under Ruutsi, kos mõlõmba tegeli edesi ka kirändüsega – Adsoni illatsõmbast kirätüüst omma eriti huvitava mälestüse, minkast osa kõnõlasõ Võromaast.
37Adson polnud oma tegevuse kõrgajal mitte ainuke võrukeelne luuletaja, kuid teistest tuntum.Adson olõ-õs uma tegevüse korgaol mitte ainumb võrokiilne luulõtaja, a tõisist tiitümb.
38Adsoni kõrval olid luules sel ajal esileküündivamad veel Juhan Jaik ja Meinhard Aleksa, viimane vahetas 1937. aastal nime ja muutus Enn Tuulinguks.Luulõn olliva Adsoni kõrval tuudaigu välläküündüvä viil Juhan Jaik ja Meinhard Aleksa, perämäne vahet 1937. aastagal nimme ja muutusi Enn Tuulingus.
39Jaik tuli kirjandusse luulekoguga „Rõuge kiriku kell” (1924), mis sisaldab eesti- ja võrukeelseid värsse.Jaik tull kirändüste luulõkogoga „Rõuge kiriku kell” (1924), kon lövvüs nii eesti- ku võrokiilsit värsse.
40Luulega jätkas ta ka hiljem, kuid tuntumaks sai ta proosas – seetõttu on põhjust temast allpool veel eraldi juttu teha.Luulõga jakas tä ka ildampa, a tiitümbäs sai proosan – tuuperäst kõnõlami täst viil erälegi.
41Meinhard Aleksa luulekogu „Tulease” (1931) on samuti kakskeelne, selles on avaldatud ka luuletus „Sann”, mis hiljem on muutunud rahvalauluks ja mida tavaliselt tuntakse „Vana sanna” nime all.Meinhard Aleksa luulekogo „Tulease” (1931) om nisamatõ katskiilne, tan om avaldõt ka luulõtus „Sann“, miä ildampa sai rahvalaulus ja midä tavalidselt tuntas „Vana sanna“ nime all.
42Pärast sõda töötas Tuuling mitmel pool õpetajana ja kuigi kirjutas ka vanemas eas värsse, uusi luuleraamatuid ta enam ei avaldanud.Peräst sõta tüüt Tuuling mitmal puul oppajana. Kuki tä kirot värsse ka vanõmban iän, sõs vahtsit luulõraamatit tä ämp es avalda.
43Võrukeelset luulet on kahe sõja vahel veidi rohkem kui sajandi alguses, kuid arvuline tõus pole siiski väga suur.Võrokiilset luulõt om katõ sõa vaihel veidü inämb ku aastasaa algusan, a numbrõline nõsemine olõ-i sõski väega suur.
44Suurem tõus oli tasemes ja ilmne oli muutus kirjutamislaadis.Suuremb nõsemine ol tasõmõn ja ilmne tõsõssaamine kirotamise laadin.
45Taas on võimalik leida võrukeelsele loomingule paralleelseid nähtusi Võrumaalt pärit eestikeelsete luuletajate värssides – näiteks debüteerivad sonetikogudega 1930. aastatel Juhan Sinimäe ja Arbujate rühma kuulunud Bernard Kangro (1940-1994).Jälleki om võimalik löüdä võrokiilsele loomingulõ rüüpsit nättüisi Võromaalt peri eestikeelitside luulõtajite värsen – näites debütiirvä sonetikogodõga 1930. aastil Juhan Sinimäe ja Arbujite kampa kuulunu Bernard Kangro.
46Sinimäe looming jäi napimahuliseks, Kangro aga seevastu kirjutas rohkesti ning temas on mitmel põhjusel nähtud ka võru vaimu edasikandjat nii kodumaal kui pärast sõda paguluses.Sinimäe looming jäi väikukogotsõs, Kangro kirot tuudvasta paljo ni timän om mitmal põhjusal nättü ka võro vaimu edesikandjat nii kodomaal ku peräst sõta pagulusõn.
47Luules annab selleks selge põhjuse kaks tõsiasja.Luulõn and taas selge põhjusa kats tõsiasja.
48Esiteks see, et Kangro kasutab oma loomingus sageli pärimuslikku ainest, milles on ka hämar-müstilist kallakut – eriti jõuliselt on see näha tema kolmandas kogus „Reheahi” (1939).Estes tuu, et Kangro pruuk uma loomingun sakõst perimuslist ainõst, millen om ka hämmär-müstilist kallõt – esieränis jovvulitselt om taa nätä timä kolmandan kogun „Reheahi” (1939).
49Teiseks on Kangro pühendanud tekste Võrumaale – üheks mahukamaks näiteks on Rootsis kirjutatud mälestuslik luulesari „Vana Võrumaa”.Tõses om Kangro pühendänü tekste Võromaalõ – ütes mahukambas näütes om Roodsin kirotõt mälehtüslik luulõsari „Vana Võrumaa”.
50Võru vaimu avaldusi on leitud ka Kangro proosa- ning draamatekstidest, nii on Kauksi Ülle tõlkinud võru keelde tema näidendi „Hunt”, mille tegevus toimub Karula kihelkonnas.Võro vaimu avaldusi om lövvet ka Kangro proosa- ni draamatekstest. Kauksi Ülle om tõlknu võro kiilde timä näütemängu „Hunt“, minka tegevüs toimus Karula kihlkunnan.
51Näidendi tõlge „Susi” (1991) ilmus eraldi raamatuna ning sai loomulikuks osaks võru draamakirjanduse sünniprotsessis 1990. aastate alguses.Võro kiilde ümbrepantu „Susi” (1991) ilmusi eräle raamatuna ni sai 1990. aastide algusan võro draamakirändüse sünnü(protsessi) loomuligus osas.
52Võru kirjanduse, eriti luule kujunemisel tuleb 1920. aastatel tugev lisaimpulss setu rahvuslikust ärkamisest.Võro kirändüse, eriti luulõ kujonamisele and 1920. aastil tugõva lisatõukõ seto rahvuslik heränemine.
53Sellele ärkamisele annab kirjandusliku väljundi eeskätt Paulopriit Voolaine, kes kirjutab ka ise setukeelset luulet, kuid kelle energilisel kaasosalusel ilmub tollal „Seto lugõmik” (1922) ja ka selle lugemiku teine osa „Kodotulõ´” (1924).Taalõ heränemisele and kirändüslitse vällündi Paulopriit Voolaine, kiä kirotas ka es setokiilset luulõt, a kinka väsümäldä takastkukkamisel ilmus „Seto lugõmik” (1922) ja ka taa lugõmigu tõne osa „Kodotulõ´” (1924).
54Ernst Puusepa tõlkes ja Voolaise keelelisel toimetamisel ilmub sel ajal Uue Testamendi nelja evangeeliumi tõlge setu keeles „Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ PÜHÄ EVANGEELIUM Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt” (1926), samuti teeb Voolaine koos teiste setu kultuuri eestvõitlejate ja uurijatega palju ära selle nimel, et laiemas kultuuriprotsessis oleks teadvustatud setu lauluemade – Miko Ode, Martina Iro, Hilana Taarka, Anne Vabarna jt – roll.Ernst Puusepa ümbrepandmisel ja Voolaise keelelidsel toimõndamisel ilmus taal aol Vahtsõ Tõstamendi nelä evangeeliumi tõlgõ seto keelen „Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ PÜHÄ EVANGEELIUM Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt” (1926). Nisamatõ tege Voolaine üten tõisi seto kultuuri iist võitlõjite ja uurjitega paljo är tuu nimel, et laemban kultuuriprotsessin olõs tiidvüstet seto lauluimäde - Miko Ode, Martina Iro, Hilana Taarka, Anne Vabarna jt – roll.
55Eriti põnevaks kujuneb Anne Vabarna loomisviis: ta hakkab Voolaise poolt ette antud juhiste kohaselt looma pikemaid lüroeepilisi tekste.Esieränis põnõvas kujunas Anne Vabarna luumisviis: tä nakkas Voolaise puult etteant juhtnüüre perrä luuma pikembit lüroeepilisi tekste.
561927. aastal valmib tal setu eepos „Peko”, selle paneb kirja Anne vabarna poeg, sest laulik ise oli kirjaoskamatu.1927. aastal saa valmis seto eepos „Peko”. Taa pand kirja Anne vabarna poig, selle et laulik es kirotada es mõista.
57Teos jäi pikaks ajaks käsikirja ja anti välja alles 1995. aastal.Teos jäi pikäs aos käsikirja – anti vällä Soomõn allõs 1995. aastagal.
58Voolaise tegevuse lisasaadus on veel ka kolmevaatuseline komöödia „Maajumala poig” (1933).Voolaisele kuulus ka viil kolmõvaatuseline komöödia „Maajumala poig” (1933).
59Selle tegevus toimub Lõuna-Eestist väljarännanud nn Lutsi rahva aladel.Taa tegevus toimus Lõunõ-Eestist vällärännänü nn Lutsi rahva maal.
60Näidendis kasutatav keel on lähedane võru keelele, nõnda on see ka üks peamisi eelkäijaid hilisemale võru draamakirjandusele.Näidendi kiil om võro keele lähküne – ni et taa tükk om üts päämitsi iilkäüjit illatsõmbalõ võro draamakirändüsele.
61Voolaise ja temaga seotud kultuuritegelaste tegevuse üks tulemus on see, et Kagu-Eestist tuleb rohkesti omakeelseid tekste.Voolaise ja timägä köüdet inemiisi tegevüse üts tullõm om taa, et Kagu-Eestist tulõ küländ paljo umakiilsit tekste.
621920. aastatel annavad setud välja lugemikke, tõlgivad eesti kirjandust setu keelde, hoolitsevad omakeelsete suurte tekstide olemasolu eest, toovad rahvalaulu kirjandusmaastikule, hangivad oma tegevusele ametlikku tuge, seovad setu patriotismi hõimuliikumisega.1920. aastil andva seto vällä lugõmikke, pandva eesti kirändüst ümbre seto kiilde, hoolitsasõ umakiilside suuri tekste olemanolu iist, toova rahvalaulu kirändüsmaastigule, otsva umalõ tegevusõlõ ammõtlikku tukõ, köütvä seto patriotismi hõimuliikmisega jne.
63 Osaliselt oli tollane setude toimimisviis ka eeskujuks seitsekümmend aastat hiljem aset leidnud võru kultuuri renessansile.Osalidselt om toonanõ setodõ tegutsamise muud iinkujos säidsekümmend aastakka ildampa asõt löüdnü võro kultuuri vahtsõstsünnüle.
64Võru keele südaalaga seotud kirjanike teekond kirjanduses kulgeb kahe sõja vahel mõnevõrra vaiksemalt, kuigi sihikindlalt ja huvitavalt.Võro keele süämealaga köüdet kiränige tiikund kirändüsen käü katõ sõa vaihel mõnõvõrra tassampa, kuki tsihikimmält ja huvitavalt.
65Võrukeelsus on silmatorkavam selle aja luules, aga see ei puudu ka proosas ning kohaliku geograafia ja keskkonna läbitunnetatud peegeldusi on võimalik leida nii siit kui sealt.Võrokiilsus tsuskas inämb silmä tuu ao luulõn, a taa olõ-i olõmalda ka proosan ni paigapäälitse geograafia ja keskkunna läbitunnõtõt piiglile säädümisi om võimalik löüdä ni siist ku säält.
66See kohalikkus avaldub eriti huvitavalt Karula vallast pärit Jaan Lattikul (1878 – 1967).Taa paigapäälsus tulõ eriti huvitavalt vällä Karula vallast peri Jaan Lattikul (1878 – 1967).
67Õieti hakkab Lattiku looming tuntuks saama varem, kui Adson ja Jaik võru luulega debüteerida jõuavad – Lattik avaldas sajandi alguses jutukogu „Meie noored” (1907), mis leidis üldist tunnustust ja jäi nõnda ka Lattiku proosalaadi üheks peamiseks lähtekohaks edaspidi – samalaadset proosat leiab näiteks veel ta raamatutes „Minu kodust” (1921), „Mets” (1928).Õigehe nakkas Lattiku looming tunus saama inne, ku ku Adson ja Jaik võro luulõga debütiiri jõudva – Lattik avald aastasaa algusan jutukogo „Meie noored“ (1907), miä löüdse üldist laembat tunnustust.
68Ta kirjutab edaspidi nii pikemat kui lühemat proosat, kuid tema eriliseks tugevuseks jääb just lühijutu žanr.Tä kirotas edespidi nii pikembät ku lühembät proosat, a timä hääs kimmüses jääs lühijutu žanr.
69Lattiku jutustamisannet võiks võrrelda Oskar Lutsu omaga – mõlemad kasutavad dialoogides kohalikku kõnekeelt (Luts oli pärit Eesti idamurde alalt), mõlemad liiguvad lastekirjanduse ja täiskasvanute kirjanduse piirimail, mõlemad on hea huumoritajuga, mõlemad segavad väljamõeldist ja mälestusi, realismi ja nostalgiat, lastekirjandust ja täiskasvanute kirjandust.Lattiku jutustamisannet võiks võrrelda Oskar Lutsu omaga – mõlõmba pruukva katõkõneden paigapäälist kõnnõkiilt (Luts ol peri Eesti idamurdõ ala päält), mõlõmba liikva latsikirändüse ja täüskasunuide kirändüse piirimaie pääl, mõlemad on hea huumoritajuga, mõlemad segavad väljamõeldist ja mälestusi, realismi ja nostalgiat, lastekirjandust ja täiskasvanute kirjandust.
70 Lõppude lõpuks saavad mõlemad kirjanikud populaarseteks hoolimata sellest, et need ei vasta päriselt kirjanduslikele ideaalidele, mida kujundasid tollal rühmituse Noor-Eesti liikmed.Lõppõ lõpus Saava mõlemba kiränigu populaarsõs tuust huulmada, et nä ei vasta periselt uusromantilidse kirändüskaetuse näüdüskujodõlõ kirändüslidsile ideaalele, midä kujundivä tuukõrd Nuur-Eesti rühmitüse liikme.
71Lattikul on seejuures mõistagi ka erijooni: kui Lutsu huumori taustal kumab tihti nostalgiline igatsus, siis Lattik on teravama absurditunnetusega ning ta keskendub rohkem stseenile ning selle dramatiseerimisele.Lattiku jutukõnelamisandi saa kõrvusi säädi Oskar Lutsu umaga - mõlemba omma hää nalavaistuga, mõlõmba sekäse vällämõteldut ja mälehtüisi, rialismi ja nostalgiat, latsikirändüst ja täüskasunuide kirändüst – lõppudõ lõpus saava mõlemba kiränigu populaarsõs huulmalda tuust, et nä ei vasta periselt uusromantilidse kirändüskaetuse näüdüskujodõlõ.
72Dramatiseerimine tähendab antud juhul ka seda, et Lattik armastab tõesti lahendada olukordi draamapäraselt ja proosatekstis on väga palju dialoogi.Lattikul om tanman muiduki ka erijuuni: ku Lutsu nallatusõ takast paist sakõst läbi makõhallus igätsüs, sõs Lattik om terävämbä arolagõhustunnõtusõga ni tä keskendüs inämb stseenile ni taa dramatiirmisele.
73Ka on paljudes Lattiku juttudes huumori ja absurdi allikaks lastemaailma ja täiskasvanute maailma erinevused ning nendest tingitud koomilised nihestused: näiteks lubab Värdi naiseks võtta selle tüdruku, kelle saapad talle sobivad („Esimene armastus”), lapsed mängivad pulmapidu, kus loomulikult ei saa puududa ka viin ja verelaskmine („Noorte soovid”), noor teejuht näeb teekonna kõige olulisema osana penisid („Teejuht”) jne.Dramatisiirmine/draamavormi viimine tähendäs seol juhul ka taad, et Lattik armastastas tõteste lahenda asjalukõ draamaperätselt ja proosatekstin om väega paljo katõkõnõt. Nisamatõ om paljodõn Lattiku jutõn nalja ja arolagõhusõ lättes latsi ja täüskasunuide ilma esimuudu olõki ni naist tingit nalaka vildakusõ: näites lupa Värdi naases võtta taa titriku, kinka saapa telle passise („Esimene armastus”), latsõ mängvä pulmapito, kost muiduki puudu-i ka viin ja verelaskminõ („Noorte soovid”), nuur tiijuht näge tiikunna kõge ololidsembä osana? pinne(„Teejuht”) jne.
74Igatahes kinnitab see viimane lugu, et 19. sajandi alguse Võru maakohtu karmid hoiatused penide kinnihoidmise asjus polnud sada aastat hiljemgi piisavat mõjujõudu saavutanud.Egätahen näütäs taa perämäne lugu, et 19. aastasaa algusa Võro maakohto kõvakallõ hoiatusõ/ettehõigu pinne kinnihoitmise asjan olõ-õs sada aastakka ildampagi küländ mõjjo saa(vuta)nu.
75Lattik töötas pikemat aega Viljandimaal pastorina, oli vahepeal ka Eesti Vabariigi Riigikogu liige ning minister, 1944. aastal läks ta Rootsi nagu paljud teisedki võru ja eesti kirjanikud ning jätkas seal raamatute kirjutamist, näiteks kirjutas ta pärast sõda memuaare, kuid ka ilukirjanduslikku proosat.Lattik tüüt pikembät aigu Viländimaa praavuskina, ol vaihepääl ka Eesti Vabariigi Riigikogo liigõ ni ministri. 1944. aastagal läts tä Ruutsi nigo paljo tõseki võro ja eesti kiränigu ni jakas sääl raamatide kirotamist – näites kirot tä pääle sõta memuaarõi, a ka ilokirändüslist proosat.
76Mälestusainest oli juba ta varaseski proosas palju ning ka mälestuste kirjutamiseni jõudis ta õigupoolest.Mälehtüslist ainõst ol jo tä varratsõmbangi proosan ni ka mälehtüisi kirotamiseni joud tä jo kodomaal.
77Lattikust alates juurdus võru proosas tava kasutada võru keelt dialoogides ning kirjutada autoritekst eesti keeles – samamoodi teevad ka mitmed hilisemad kirjanikud.Lattikust pääle ai võro proosan juurõ ala tava pruuki võro kiilt katõkõnnõn ni kirotada auturitekst eesti keelen – nisamatõ tegevä ka mitma illatsõmba kiränigu.
78See valik ei olnud juhuslik: eesti keel oli nagunii eelisasendis, kuid samas Võrumaa inimeste kujutamisel mõjus võru keel enamasti usutavamalt.Taa valik olõ es juhuslik: eesti kiil oll nigunii paremban saisun, a saman mõjjo võro kiil Võromaa inemiisi kujotamisel inämbüste usutavampa.
79Ka ilmus siis ja edaspidigi üsna palju mälestuslikku proosat, kus võru keele võis aegajalt „sisse lülitada” kaugemate aegade meenutamine.Sõs ja edespidigi ilmu peris päljo mälehtüslist proosat, kon võro keele võise aigaolt ”sisse tsusada” kavvõmbide aigõ meenutamine.
80Lattiku pooleldi võrukeelseid jutte on hiljem ka uuesti välja antud, mõnedes neist, kus jutustajatekst on algselt eestikeelne, on seda tõlgitud ka võrukeelseks.Lattiku poolõlde võrokiilsit juttõ om ildampa ka vahtsõst vällä ant. Mõneden, kon jutustajatekst om algsõlt eestikiilne, om taad ümbre pant ka võrokiilses.
81Teine tähtsam võru proosa klassik Lattiku kõrval on Juhan Jaik (1899 – 1948).Tõne tähtsämb võru proosa klassik Lattikuga kõrvusi om Juhan Jaik (1899 – 1948).
82Jaik oli sündinud Sänna mõisas, varases nooruses elas ta omajagu seikluslikku elu, võttis osa ka Vabadussõjast ja hakkas siis 1920. aastatel eriti intensiivselt tegelema kirjandusega.Jaik sündü Sännä mõisan. Varatsõn nuurusõn elli tä umajago roidõluslist/holotavat/laoskluslist ello. Käve ka Vabahussõan ja nakas sõs 1920. aastil esieränis jovvulidselt tegelämä kirändüsega.
83Varsti pärast luuledebüüti ilmusid ka ta kõige tuntumad proosaraamatud – kahes osas ilmunud „Võrumaa jutud” (1924 – 33).Pia pääle edimäst luulõkoko ilmosivä ka tä kõge tuntumba proosaraamatu – katõn osan vällä tulnu Võrumaa jutud” (1924 – 33).
84Nagu ka Lattik, proovib Jaik kätt nii jutu- kui romaanikirjanikuna, rohkem tuntuks saavad mõned lühemad lood.Nigu ka Lattik, pruuv Jaik kätt ni jutu- ku rumaanikiräniguna, a inämb tuntus saava mõnõ lühembä luu.
85Nii Jaigil kui Lattikul on huvi kirjutada lastele ja lastest ning mõlemad kasutavad aegajalt eestikeelse teksti sees võrukeelset dialoogi.Ni Jaigil ku Lattikul om huvi kirotada latsile ja latsist ni mõlõmba pruukva aig-aolt eestikiilse teksti seen võrokiilset katõkõnõt.
86Hoolimata sarnasustest esindavad nad kirjanduse kaht erinevat poolust: Lattiku lähtekohaks on enamasti realism ning see kuidas sündmused olid „päriselt”, Jaik seevastu on muinasjuttude jutustaja – ta teeb seda umbes samamoodi nagu vanasti rahvalaulik lugusid vestis, kuid lisab sellele moodsat uusromantilist kirjanduslikku stiili.Sarnatsuisist huulmalda esindäse nä kirändüse kattõ erinevät ilmaotsa: Lattiku lättekotussõs om inämbüste rialism ni tuu ,kuis sündmusa olli „periselt“. Jaik taadvasta om muinasjuttõ kõnõlõja – tä tege taad umbõs nisamatõ nigu vanast rahvalaulik lukõ jutust, a pand taalõ muudsat vahtsõromantilist kirändüslist stiili.
87Nii teeb ta „Võrumaa juttudes”, aga ka edaspidistes juturaamatutes nagu näiteks „Kaarnakivi” (1931), „Tondijutud” (1936) ning nn Pombi-sari (1932 – 1934), raamatud, mis sai populaarseks nii laste kui täiskasvanute hulgas.Nii tege tä „Võrumaa jutõn”, a ka edespiditsin juturaamatin nigu näites „Kaarnakivi” (1931), „Tondijutud” (1936) ning nn Pombi-sari (1932 – 1934), raamatu, miä saiva populaarõs nii latsi ku täüskasunuide siän.
88Mitmete lugude puhul ongi ebaselge, kas nad kuuluvad lastekirjandusse või mitte – kuid Jaigi pidamine ainuüksi lastekirjanikuks pole ka päriselt õige, sest muinasjutt võib ju olla adresseeritud täiskasvanule – nagu ta näiteks „Võrumaa juttudes” kipub olemagi.Mitmide lukõ puhul saaki-ei arvo, kas nä omma latsikirändüs vai olõ-õi – a Jaigi pedämine õnneütsindä latsikirändüses olõ-i ka peris õigõ, selle et muinasjutt või jo olla adresseeritü ka täüskasunulõ – nigu tä näites „Võrumaa juttudes” tüküs olõmagi.
89Jaik on tuntuks saanud rahvapäraste õuduslugude jutustajana, tema lugudes liiguvad ikka ja jälle ringi tondid, paharetid, kodukäijad, vanapaganad, puugid jt vanadest muinasjuttudest tuttavad tegelased.Jaik om tuntus saanu rahvaperätside hirmuslukõ jutustajana. Timä lugudõn liigusõ iks ja jälleki tsõõri tondi, saadanlasõ, kodokäüja, vanapagana, puugi jt vannust muinasjuttõst tutva tegeläse.
90Jaik ei ole mitte päris esimene Eesti õuduskirjanik, aga ilmselt ta jutustamisanne on tinginud selle, et Võrumaad on hakatud pidama hämaramaks ja tondirohkemaks alaks kui muud Eestit.Jaik olõ-i mitte peris edimäne Eesti hirmuskiränik, a vaest om timä jutuand tingnü tuu, et Võromaad om naatu pedämä hämäräs ja tontõküllütsembäs alas ku muu Eesti.
91Õigupoolest leiab neid muidki jooni ka nende salapäraste asjade seast.Õigupoolõst löüd naid muidki juuni ka naide salaperätside asju siäst.
92Kirjandusuurija Hasso Krull on öelnud, et „kaarnakivi on Juhan Jaigi muinasjutuliste fantaasiate võti,”1 ning neid kaarnakivi tähendusi analüüsides on ta näidanud muuhulgas seda, et kuigi kaarnakivi on mingil moel tontide sugulane, on ta ülesanne juttudes siiski natuke midagi muud.Kirändüsuurja Hasso Krull om ütelnü, et „kaarnakivi on Juhan Jaigi muinasjutuliste fantaasiate võti,”1 ni naid kaarnakivi tähendüisi analüüsin om tä näüdänü muuhulgan taad, et ku kaarnakivi om määndselgi moodul tontõ sugulanõ, om tä ülesannõ jutõn sõski tsutikõ tõistõ.
93Kui kaarnakivi mõistlikult kasutada, saab temaga nii mõndagi ihaldusväärset korda saata.Ku kaarnakivvi mõistligult pruuki, saa timägä nii mõndagi ihalduslist kõrda saata.
94Nii Lattik kui Jaik surid pärast Teist maailmasõda Rootsis, kuid Jaik – kes oli Lattikust noorem – suri tunduvalt varem ning nõnda jäi ka tema kirjutamisaeg palju lühemaks.Nii Lattik ku Jaik kuuli pääle Tõist ilmasõta Rootsin, a Jaik – kiä ol Lattikust noorõmb – kuuli tunduvalt varrampa ni nii jäi ka timä kirutamisaig paljo lühembäs.
95Jaigi taasavastamine on leidnud aset just viimasel paarikümnel aastal.Jaigi vahtsõstavastamine om toimunu õkva perämädsil paarikümnel aastagal.
96Selle elava Jaigi-huvi mitmete seletuste juures võiks oletada, et Jaik muutunud samal kombel uuesti aktuaalseks nagu näiteks J.R.R. Tolkien maailmakirjanduses - midagi on neis sarnast.Jaigi-huvi kõrral võissi olõtada, et Jaik om muutunu säändselsamal viisil aktuaalsõs nigu näites J.R.R. Tolkien maailmakirändüsen – midägi om nain üttemuudu.
97Suuresti Lattiku ja Jaigi mõjuval eeskujul juurdus võru proosas tava kasutada võru keelt dialoogides ning kirjutada samas autoritekst eesti keeles – samamoodi teevad ka mitmed hilisemad kirjanikud.Teno Lattiku ja Jaigi iinkujole ajje võro proosan juurõ ala tava pruuki võro kiilt katõkõnnõn ni kirutada saman auturitekst eesti keeli – nisamatõ tegevä ka mitma illatsõmba kiränigu.
98See valik ei olnud mõistagi juhuslik: eesti keel oli nagunii eelisasendis, kuid samas Võrumaa inimeste kujutamisel mõjus võru keel enamasti usutavamalt.Taa valik olõ-õs muiduki juhuslik: eesti kiil ol nigunii eenüsasõndin, a saman mõjosi uma kiil Võromaa inemiisi kujotamisel inämbüste usutavambalt.
99Ka ilmus siis ja edaspidigi üsna palju mälestuslikku proosat, kus võru keele võis aegajalt „sisse lülitada” kaugemate aegade meenutamine.Ka ilmusi sõs ja edespitengi peris paljo mälehtüslist proosat, kos võise aig-aolt võro keele „sisse tsusata“ kavvembide aigõ miildetulõtamine.
100Lattiku ja Jaigi eakaaslaste hulgas oli mitmeid võru kirjanikke, kellelt ilmus mälestusi või mälestustega seotud ilukirjandust – neist on silmapaistvamad Jaan Vahtra ja Richard Roht.Lattiku ja Jaigi iäkaaslaisi hulgan oll mitmit võro kiränikke, kinkalt ilmu mälehtüisi vai mälehtüisiga köüdet ilokirändüst – naist olliva silmäpaistvamba Jaan Vahtra ja Richard Roht.
101Richard Roht on Eestis tuntust pälvinud ühiskonnakriitilise proosaga ning loomade elu kujutavate juttudega, samuti sellega, et ta vekslite võltsimise pärast vangis istus.Richard Roht om/ol tuntust pälvnü ütiskunnakriitilidse proosaga ni eläjide ello kujotavide juttõga, nisamatõ taaga, et tä vekslide võltsmise iist pogrin istsõ.
102Võru kirjandusega on ta otsemalt seotud mälestusraamatute kirjutajana (näiteks „Vana Võrumaa” (1934)).Võro kirändüsega om tä õkvambalt köüdet mälehtüisiraamatide kirotajana (näites„Vana Võrumaa” (1934)).
103Jaan Vahtra kirjanikukuulsus Eestis on ehk väiksem, aga tema tähendused võru kirjanduses mitmekülgsemadki.Jaan Vahtra om kiränikuna Eestin vast vähämb kuulsamb ku Roht, a timä tähendüse võro kirändüsen mitmaplaanilidsembä.
104Vahtra sündis Mooste vallas, varakult hakkas ta huvituma vanavara kogumisest ning 1905. aastal ilmus talt väike naljajuttude ja -laulude raamat „Setu nali” (1905), mis autori kinnitusel on setude suust setukeelsena kirja pandud.Vahtra sündü Moostõ vallan Kaaru külän. Tä nakas maast madalast pääle huvvi tundma vanavara korjamise vasta ni 1905. aastagal ilmu talt väiku naljajuttõ ja –laulõ raamat „Setu nali” (1905), miä auturi väitel om setokõisi suust setokiilsenä kirja pantu.
105Sajandi algupoolel haakus see üldise setu-huvi tõusuga, mille tulemusel üsna samal ajal ilmus setukeelset huumorit mitme kirjamehe vahendusel – noore Vahtraga samaaegselt tegeles sellega Schmalz.Aastasaa algusan köütü taa ülditse setu-huvi nõsemisega, mille tulõmusal kae et samal aol ilmu setokeelist huumorit mitma kirämehe vahendusõl – noore Vahtraga tuulsamalaol tegel taaga Schmalz.
106Vahtra sai edaspidi tuntuks kunstnikuna, kuid jätkas ka kirjutamist, avaldades muuhulgas mälestusi („Minu noorusmaalt” I-III (1934 – 1936)) ja ka rahvapärimusi (näiteks „Ohvrikivi” (1937)).Vahtra sai edespidi tuntus kunstnikuna, a jakas ka kirotamist, avaldadõn muuhulgan mälestüisi („Minu noorusmaalt” I-III (1934 – 1936)) ja ka rahvaperimüisi (näites „Ohvrikivi” (1937)).
107Võru kirjanduse legendaarseks aineseks on saanud Jaan Vahtra kalalkäigud neist on kirjutanud Vahtra ise, aga ka teised kirjanikud.Jaan Võro kirändüse legendaarsõs aineses omma saanu Vahtra kalalkäügi – naist om kirotanu Vahtra esi, a ka tõse kiränigu.
108Näiteks on Vahtra retkedest inspireeritud Karl Eerme (Ehrmanni) lühilood raamatus „Õngelatiga mööda Võrumaad” (1935), Vahtra kalalkäimisest on kirjutanud aastakümneid hiljem näidendi „Ah tsusku külh…” Kauksi Ülle, see lavastati esimest korda aastal 2000.Näites omma Vahtra käügest inspireerit Karl Eerme (Ehrmanni) lühkü jutu raamatun „Õngelatiga mööda Võrumaad” (1935). Vahtra kalalkäümisest om kirotanu Kauksi Ülle aastakümnit ildampa näütemängu „Ah tsusku külh...”, taa lavastõdi edimäst kõrda aastal 2000.
109Inimeste elu kui kultuurilise tegevuse paiskas segi Eesti okupeerimine 1940. aastal ning sellele järgnenud sõjaaeg.Inemiisi elo ku kultuurilidse tegevüse käänd pääpääle Eesti okupiirmine 1940. aastagal ni taalõ otsa tulnu sõda.
110Suur osa literaate lahkus Eestist ning algas nende kirjanduslik tegevus paguluses täiesti uutes oludes.Suur osa kiräinemiisi pagõsi Eestist. Pagulusõn alas näide kirändüslik tegevüs tävveste vahtsiten olodõn.
111Uutes ja raskemateski oludes pidid tegutsema need, kes jäid Eestisse – mõneks aastakümneks lahkneb eesti kirjandus kaheks iseseisvaks haruks, sisuliselt juhtub sama võru kirjandusega, kuigi õieti on 1940. ja 1950. aastatel väga raske mingit õiget kodumaist võru kirjandust märgatagi – kui ka keegi võru keeles kirjutas, pidi see toimuma salaja, sest kirjanduskeelena võru keelt enne 1960. aastaid ei tunnistatud.Vahtsin ja viil rassembin olodõn pidivä tegutsama na, kiä jäi Eestihhe. Mõnõs aastakümnes lätt eesti kirändüs kattõ esisaisvalõ lehte. Sisolidselt juhtus sama võro kirändüsega, kuki õigele on 1940. ja 1950. aastil väega rassõ määnestki õigõt kodomaist võro kirändüst tähele pandagi. Ku kiäki ka võro keelen kirot, pidi taa toimuma vargusi, selle et kirändüskeelenä võro kiilt inne 1960. aastit es tunnistõda.
112Võru kirjandus jätkus väljaspool Eestit, mõistagi on muutunud olusid arvestades võimalik öelda, et algas võru kirjanduse uus järk, teisest küljest aga jätkatakse paguluses suuresti sedasama traditsiooni, mis oli välja kujunenud kodumaal – liiatigi kirjutasid seda kirjandust ka suuresti needsamad kirjanikud (eesotsas Lattiku ja Adsoniga), kes seda olid teinud enne sõda.Võro kirändüs jakku vällänpuul Eestit. Muiduki om tõses saanu olosit arvõstõn võimalik üldä, et alas võro kirändüse vahtsõnõ jago, tõsest küllest a jakatas võõral maal suurõn luun taadsamma tavva, miä ol kodomaal vällä kujonu – liiatigi kirotivä taad kirändüst inämbüste naasama kiränigu (iinotsan Lattiku ja Adsoniga), kiä olliva taad tennü inne sõta.
113Mõningaid uusi jooni lisandub sel ajal võru luulesse, kuid proosapilt pakub suuresti neidsamu kvaliteete, mis varasemastki tuttavad: võru keelt on proosas vähe ja kui on, siis peamiselt dialoogides, eelistatult näitavad võru identiteeti mõned tekstid, millel on mälestuslik kallak.Mõningit vahtsit juuni tulõ taadaigu ka võro luulehe, a proosapilt pakk suurõste naidsammu häädüisi, miä tutva varatsõmbastki: võro kiilt om proosan vähä ja ku om, sõs päämidselt dialoogõn. Eelistädült näütäse võro identiteeti mõnõ teksti, minkal om mälehtüsline kallak.
114Häid võru muinasjutuvestjaid Jaigi kõrvale vahetult pärast sõda ei tule, tavalisem on see, et jätkatakse realistlikus stiilis.Häid võro jutussõkõnõlõjit Jaigi kõrvalõ õkva pääle sõta ei tulõ, tavalidsemb om, et jakatas rialistlidsen stiilin.
115Sellistest kirjanikest väärib mainimist näiteks Peeter Lindsaar, kes oli sündinud Vastse-Antsla vallas ning elas pärast sõda Austraalias.Säänsist kiränigest tulõs kimmäle är nimmada nöätes Peeter Lindsaar, kiä ol sündünü Vahtsõ-Antsla vallan ni eläsi pääle sõta Austraalian.
116Lindsaar avaldas terve sarja romaane, kuid – nii nagu oli see juba varem proosas iseloomulikuks muutunud – osutuvad võru identiteedi seisukohalt huvitavamateks mõned lühemad jutud.Lindsaar avald terve sara rumaanõ, - a nii nigu ol seo jo varramba proosan iseloomulidses saanu – osutusõ võro hindätiidvüse saisukottalt huvitavambas mõne lühkümbä jutu.
117Eriti just paguluse varasemal perioodil välja antud jutukogudes „Vana hobune” (1950) ja „Koduküla” (1954) jätkab ta võru proosatraditsiooni, osaliselt oma juttudes ka võru keelt kasutades.Esieränis paossinolõki varatsõmbal aojakul vällä ant jutukogodõn „Vana hobune” (1950) ja „Koduküla” (1954) jakkas tä võru proosatavva, osalidselt uma jutõn ka võro kiilt pruukin.
118Pagulaskirjanduses paistavad ka silma mõned Võrumaalt pärit eestikeelsed kirjanikud, kelle loomingus on leitud hoiakuid ja teemasid, mis iseloomulikud võru kirjandusele.Pagolaskirändüsen paistusõ ka silmä mõnõ Võromaalt perit eestikiilse kiränigu, kinka loomingun om lövvet hoiakit ja teemasit, miä omma umatsõ võro kirändüsele.
119Sellistest autoritest silmapaistvamad on kaks, kes mõlemad alustasid kirjutamist juba varem: Karl Rumor (kodanikunimega Ast) juba Noor-Eesti aegadel, Valev Uibopuu 1930. aastatel.Säänsdsist auturitest paistusõ kõge inämb silmä kats, kiä mõlõmba alostiva kirotamist jo varrampa: Karl Rumor (kodanikunimega Ast) jo Noor-Eesti päivil, Valev Uibopuu 1930. aastil.
120Karl Ast oli sotsiaaldemokraatliku partei üks asutajaid ning mõnda aega ka Eesti Vabariigi minister, pärast sõda oli ta Eesti konsul Brasiilias ning veetis pensionipõlve Kanadas ja USAs.Karl Ast ol sostiaaldemokraatliku partei üts asutajit ni mõnda aigu ka Eesti Vabariigi ministri, peräst sõta ol tä Eesti konsul Brasiilian ni pinsipõlvõn eläsi Kanadan ja USAn.
121Kirjanik Rumorina jäi ta läbi aegade truuks uusromantilisele peenele stiilile, kirjutades peamiselt proosat, aga ka näidendeid.Kiränik Rumorina jäi tä läbi aigõ truus vahtsõromantilidsele piinüle stiilile, kirotadõn päämidselt proosat, a ka näitemänge.
122Tema loomingu seosed Võrumaaga tulevad aga selgemalt esile just paguluses – ta on kirjutanud oma noorusest memuaarides „Aegade sadestus” I–II (1963–1965), lõunaeestilise elemendi ja võruliku keeletarvituse ootamatuid avaldusi võib leida tema ainukesest romaanist „Krutsifiks” (1960) puhul – selle raamatu aineseks on aga hoopis 20. sajandi algupoole äärmuslik usuliikumine Brasiilias.Timä loomingu seosõ Võromaaga tulõva selgempä vällä paossinolõkil – tä om kirotanu uma nuurusõst mälehtüislidsen „Aegade sadestus” I–II (1963–1965), lõunõeestilidsi kibõnide ja võrolidse keelepruugi uutmalda avalduisi või löüdä ka timä ainumbadõsts rumaanist „Krutsifiks” (1960). Taa raamatu tsäsüs om aga hoobiski 20. aastasaa viirmüsline usuliikmine Brasiilian.
123Valev Uibopuu loomingus nii põnevaid keelelisi põrkumisi ette ei tule, ka otseselt mälestuste kirjapanemist pole tal palju, kuigi natuke siiski, näiteks on ta kirjutanud ka oma onust Richard Rohust.Valev Uibopuu loomingun nii põnevit keeleliidsi põrkumisi ette ei tulõ. Ka õkva sääntsit mälehtüisi kirjapandmist olõ-ei tel paljo, kuki veidükene sõski: näites om tä kirotanu ka uma unost Richard Rohust.
124Rohkem on nähtud Uibopuu seoseid võru kirjandusega mõne tema töö teemavalikus ja kujutamislaadis.Inämb om nättü Uibopuu seossit võro kirändüsega mõne timä tüü teemavalikun ja kirotamislaadin.
125Tema pikematest töödest küünib esile psühholoogiline romaan „Janu” (1957), mis kujutab luutuberkuloosi käes vaevleva tütarlapse heitlust haigusega.Timä pikembist töiest küünüs esile psükoloogiline rumaan „Janu” (1957), miä kujotas luutuberkuloosi käen vaivlõva tütärlatsõ hiitlemist haigusaga.
126Lõuna-Eestiga omab tähenduslikke seoseid romaan „Keegi ei kuule meid” (1948) – siin on tegevuspaigaks väikelinn, milles võib ära tunda Valga.Lõunõ-Eestiga om tähendüslitsin köüdüssin rumaan „Keegi ei kuule meid” (1948) – tan oma tegevuspaigas väikuliin, minkan või är tunda Valga.
127Selle mitmekeelse linnakese tähendust võru kultuuri arengule ei saa alahinnata – mälestustes ja ilukirjanduseski paistab see tähendus kaalukamana silma kui näiteks Võru linna puhul, mis siis sest, et Valga linn pole ajaloolise Võrumaa piiridesse kuulunud.Taa mitmakiilse liinakõsõ tähendüst võro kultuuri arengulõ saa-i alahinnata – mälehtüisin ja ilokirändüsengi paist taa tähendüs inämb silmä ku näites Võro liina puhul – mis tuust, et Valga liin olõ-ei aoluulidse Võromaa piire sisse kuulunu.
128Uibopuu Valga-pildist on hiljem kirjutanud Madis Kõiv, kes ühtlasi ka ise on mälestuslikuks proosaks muutnud oma kunagise Valga-kogemuse.Uibopuu Valga-pildist om ildampa kirotanu Madis Kõiv, kiä üteliidsi om ka es mälehtüslidses proosas muutnu uma kunagidse Valga-kogõmusa.
129Lisaks Valgale, Petserile ja niivõrd-kuivõrd ka Võrule on Võrumaa jaoks olnud paratamatult läbi sajandite tähenduslik ka Tartu linn ning võibolla on ka iseloomulik, et kõige suurema Tartut kaardistava romaanisarja kirjutab paguluses Bernard Kangro – mees, kes samuti pärit Võrumaalt ja kes juba sõjaeelsegi loominguga kuulus lõunaeestilikku kultuuri.Lisas Valgalõ, Petserile ja niivõrd-kuvõrd ka Võrolõ om Võromaa jaos olnu päsemäldä läbi aastasatu tähendüsline ka Tarto liin. Või-olla omgi loomuperäline, et kõge suuremba Tartut „kaardi pääle pandva“ romaanisara kirotas paossilollõn Bernard Kangro – miis, kiä om nisamatõ peri Võromaalt ja kiä joba uma innesõta loominguga kuulusi lõunõeestiliste kultuuri.
130Kangro on silmapaistev nii proosas kui luules ning mõlemas žanris on pärast sõda tegev ka võru kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid kirjanikke Raimond Kolk (1924–1992).Kangro paist silmä nii luulõn ku proosan ni mõlõmban žanrin om peräst sõta tekev ka võru kirändüsluu üts tähelepanuväärsempi kiränikke Raimond Kolk (1924–1992).
131Kolk sündis Saru vallasekretäri peresse ja jõudis pärast Valgat veidi õppida ka Tartus.Kolk sündü Saru vallasekretäri perrehe ja jõudsõ pääle Valgat veidü oppi ka Tarton.
132Alates 1944. aastast elas ta Rootsis ja töötas mitmetes ametites, kirjutades raamatuid päevatöötöö kõrvalt.1944. aastast eläsi tä Roodsin ja tüüt mitmin ammõtõn, kirutadõn raamatit päävätüü kõrvalt.
133Pärast sõda kuulus ta noorte eesti kirjanike rühmitusse Tuulisui, sellest on kirjutanud ta hiljem ka mälestusteraamatus „Tuulisui ja teised” (1980).Perän sõta kuulusi tä nuuri eesti kiränikke kampa Tuulisui, taast om kirotanu tä ildampa mälestüisiraamatun „Tuulisui ja teised” (1980).
134Selle raamatu täiendatud versioonist (1992) leiab samuti meenutusi koolilinnast Valgast.Taa raamadu tävvendet variandsist (1992) om kah mälehtüisi kooliliinast Valgast.
135Tuulisui aktiivsem tegevusaeg 1940. aastate teisel poolel oli noores pagulaskirjanduseski täis aktiivseid otsinguid.Tuulisui aktiivsemp tegevüsaig 1940. aastide tõsel poolõl oll noorõn pagolaskirändüsengi täüs aktiivsit otsingit.
136Mingil moel oli tegemist taas „oma keele” otsimise ajaga nagu seda oli olnud ka Siuru ajajärk.Määndsengi mõttõn oll jälleki tegemist „uma keele“ otsmisega nigu Siuru aol.
137Kui selle aja otsinguile leidub eesti kirjanduses väga radikaalseidki lahendusi (näiteks Ilmar Laabani sürrealism), siis Kolk leidis oma stiili traditsioonilisemas võrukeelses loomingus.Ku taa ao otsingile lövvüs eesti kirändüsen väega radikaalsit lahenduisi (näites Ilmar Laabani sürrealism), sõs Kolk löüdse uma stiili tavaperätsembän võrokiilsen loomingun.
138Ta debüteeris luulekoguga „Ütsik täht” (1946), mis on kirjanduses umbes samamoodi tähislik nagu Adsoni debüüt kolm aastakümmet varem.Tä debütiirse luulekoguga „Ütsik täht” (1946), miä om kirändüsen umbõs niisamatõ tsihtmärk nigu Adsoni debüüt kolm aastakümmet varramba.
139Tõsi, Kolga loomingus hakkas võrukeelne osa järk-järgult kahanema ja eestikeelne osa kasvama.Tõtõ, Kolga loomingun nakas võrokeeline osa kõrd-kõrrast kokko kuiuma ja eestikiilne osa kasuma.
140See on seletatav aktiivse võrukeelse ümbruse puudumisega, samas kui mingigi eestikeelne ümbrus Rootsis elades säilis.Taa om selletätäv elävä võrokiilse ümbrüse puudumisega, saman ku määneki eestikiilne ümbrüs Roodsin eläden kestse.
141Võru kirjanduse seisukohalt on niisiis eriti huvitavad ta varasemad luuletused, mis on avaldatud kahes esimeses kogus – pärast „Ütsikut tähte” ilmus „Kõiv akna all” (1952).Võro kirändüse saisukottalt omma niisõs eriti huvitava ta varatsõmba luulõtusõ, miä avaldõt katõn edimädsen kogon – peräst „Ütsikut tähte” ilmus „Kõiv akna all” (1952).
142Kolk ei toonud küll radikaalset muutust sellesse luulelaadi, mis oli välja kujunenud ühelt poolt rahvaluule ja teiselt poolt Adsoni loomingu eeskujul – samas toob ta siiski juurde uusi jooni.Kolk es tuu külh otsuistavat muutust taadõ luulõlaati, miä om välla kujonu ütelt puult Adsoni loomingu iinkujol – saman tuu ta sõski manu vahtsit juuni.
143Võrreldes Adsoniga kombineerib Kolk teisel kombel ümber sentimentaalsust ja huumorit – elemente, mis esinevad mõlemal võru klassikul.Adsoniga võrrelden kombiniir Kolk tõsel kombõl ümbre hallõmiilsüst ja huumorit/nalja – kibõnakõisi, miä esinese mõlõmbal võro klassikul.
144Kolga loomingus on sentimentaalsust vähem ja huumorit rohkem, kuigi nali on vaoshoitud.Kolga loomingun om vähämb hallõt miilt ja inämb nalja, kuki perämäne om vaonhoiõtumb.
145Kolk on ka kuigivõrd napisõnalisem ning nõnda on üksiku sõna ja üksiku kujundi osakaal tema loomingus suurem kui Adsonil.Kolk om ka kukivõrd tsillosõnalidsemb ni nii om ka ütsiku sõna ja ütsiku kujondi osakaal timä loomingun suuremb ku Adsonil.
146Märgatav osa Kolga luulest läheb liikvele looduselamustest ja hingeseisunditest, tal esineb ka palju värsivormis meenutusi, kuid tundub siiski, et enamasti on luuletuse kirjutamise motiiviks mingi konkreetne, olevikuga seotud emotsioon või mõte.Tähelepantav jago Kolga luulõst lätt liikvele luuduselämuisist ja hingesaisunditest: tel tulõ ette ka paljo väsrivormin meenutuisi, a sõski tunnus, et inämbüste om luulõtusõ kirotamise motiivis määneki kimmäs, parhillöatsõ aokibõnaga köüdet tunnõ vai mõtõ.
147Terve sari võrukeelseid luuletusi on seotud religioossete elamuste ja motiividega („Kristuslats”, „Liide ja Maarja”, „Inglikuur”).Terve sari võrokiilsit luulõtuisi om köüdet religioosside elämuisi ja motiivega („Kristuslats”, „Liide ja Maarja”, „Inglikuur”).
148Kakskeelse kirjaniku puhul võib ka küsida seda, kas keelevalik sõltub teemast.Katskiilse kiräniku puhul võip ka küssü taad, kas keelevalik sõltus teemast.
149Jah, ilmselt Kolga luules sõltub – näiteks kirjutab ta poliitilist võitlusluulet pigem eesti keeles, aga mitte võru keeles.Jah, arvada või, et Kolga luulõn sõltus – näites kirotas tä poliitilist võigõlusluulõt innembä eesti, a mitte võro keelen.
150Sellest hoolimata võib öelda, et Kolga loomingus väheneb võrreldes varasema kirjanduslooga teema ja keele ühemõtteline sõltuvus.Taast huulmada või üldä, et Kolga loomingun vähänes varatsõmba kirändüsluuga võrrõldõn teema ja keele ütemõttõline sõltuvus.
151See sõltuvus on küllap siiski ilmsem Kolga proosas, sest võru keele osakaal on seal väiksem.Taa sõltuvus om külh sõski selgemp Kolga proosan, selle et võro kiilt om sääl vähämb.
152Kolk jätkab varasemas kirjanduses juurdunud tava kasutada ajuti eestikeelses tekstis tegelaste autentsuse loomise huvides võru keelt (nagu näiteks romaanis „Sulajää” (1958)), mis siis ühtlasi on ka üheks vahendiks Võrumaa olustiku ja õhustiku edastamisel.Kolk jakkas varatsõmban kirändüsen juurõ ala ajanu tavva pruuki aig-aolt eestikiilsen tekstin tegeläisi autentsusõ luumise huviden võro kiilt (nigu näites rumaanin „Sulajää” (1958)), miä om sõs üteliidsi ka ütes vahendis Võrumaa olostigu ja õhustigu edesiandmisel.
153Esteetilise huvitavuse seisukohast ei saa keelevalikul ega teemal olla ainumääravat tähendust – küll aga on arvatud, et Kolga anne on pigem lüüriline.Esteetilidse huvitavuse saisukottalt saa-i keelevalikul ega teemal olla ütte määrävät tähendüst – külh om arvat tuud, et Kolga and om innembi lüüriline.
154Kolga põlvkonnakaaslastest kirjutas arvestataval tasemel võrukeelseid värsse veel Räpinas pärit Kalju Ahven.Kolgaga ütest põlvõst inemiisist kirot tasõmal võrokiilist värsse viil Räpinäst peri Kalju Ahven.
155Eesti Vabariigis ning paguluses oldud aastate jooksul oli lõppkokkuvõttes ikkagi elavamat ja mitmekesisemat tegevust näha võru luules, paralleelselt sellega kujunes välja võru proosa traditsioon – sageli eestikeelne, kuid võru keele lisakõladest ja võru vaimust laetud.Eesti Vabariigin ni paossin oltu aol ol lõppkokkovõttõn iks elävämpä ja mitmakesitsempä tegevüst nätä võro luulõn. Taaga rüüpselt kujusi vällä võru proosa traditsioon – sakõst eestikiilne, a võro keele kõlast ja võro vaimust laaditu.
156Luules olid klassikalisteks kujunenud uusromantiline ja rahvalaululine stiil, proosa harunemist märkisid Lattiku ja Jaigi erinevad teed – ühtpidi realistlik lühiproosa, teistpidi folkloorse kallakuga muinasjutuvestmine.Luulõn olliva klassikaliidsis kujunanu vahtsõstromantilne ja rahvalaululine stiil, proosa haronamist märksevä Lattiku ja Jaigi ummamuudu tii – üttepiten tõsieloline lühküne proosa, tõistpiten rahvaluulõlidse kaldõga jutussõkõnelamine.
15720. sajandi esimese poole üks olulisi rööbiknähtusi oli suur huvi setu kultuuri vastu, mis aitas kaasa ka setu kirjanduse sünnile.20. aastasaa edimädse poolõ üts ololiidsi rööbiknättüsi ol suur huvi seto kultuuri vasta, miä avit üten ka seto kirändüse sünnüle.
158Setu ja võru kirjanduse vahel hakkas toimuma viljakas dialoog, nii tuli setu rahvuslikust liikumisest impulsse võru liikumisse ning ka vastupidi, samuti võib näha ka näiteks eelmänge võru draamakirjanduse sünniks just setu harus.Seto ja võro kirändüse vaihel nakas toimuma villäkas dialoog – nii tul seto ravuslidsest liikmisest toukit võro liikmiste ni vastapiten, nisamatõ või nätä ka näütüses iilmänge võro draamakirändüse sünnüs õkva seto haron.
159Need paljutõotavad kontaktid ja kirjeldatud loominguline tegevus lõigati katki Nõukogude okupatsiooni tulekuga 1940. aastal, millele järgnes sõda, sellega kaasnenud okupatsioonivõimude vaheldumine – kuni Nõukogude võim ennast alates 1944. aastast Eestis pikemaks ajaks kehtestas.Na paljotõotava kokkoputmise ja kireldet loominguline tegevüs lõigati katski Nõvvukogodõ okupatsiooni tulõkiga 1940. aastagal, minkalõ tull pääle sõda ja taaga ütenkäünü anastajidevõimõ vaeldumine – nikagu Nõvvukogodõ võim hinnäst 1944. aastast pääle Eestin pikembäs aos kehtest.