Tekst nr: 180

1Minu isa on pärit Liibanonist.Esä om mul peri Liibanonist.
2Liibanon on riik Lähis-Idas, Vahemere rannikul.Liibanon om üts riik Lähkü-Hummogumaal, vasta Vaihõmerd.
3See on väga mägine maa ja minu isa sünnilinnaks on väike küla mägedes nimega Kleiat.Tuu om väega mägine maa ja mu esä sünnükotus om üts väiku külä mäki pääl, nimega Kleiat.
4Eestisse asus ta lõplikult elama kuus aastat tagasi, aga siiamaani on tal nii meie maa kommete kui ka kliimaga raske kohalneda.Eestihte tull tä periselt elämä kuus aastakka tagasi, a seeniaoni om täl nii mii maa kombidõ ku ilmaga rassõ är harida.
5Liibanonis on komme tervituseks suudelda kolm korda põsele.Liibanonin om kombõs terehtämise man kolm kõrda põsõ pääle suud anda.
6Sealsetes maades on see täiesti tavaline, nii nagu ka Prantsusmaal ja Itaalias on kombeks kaks korda põsele suudelda.Säälmail om tuu kogoni harilik, nigu ka Prantsusmaal ja Itaalian om moodus anda põsõ pääle suud kats kõrda.
7Sealkandis igapäevane asi, võib see komme mornile ja enesesse tõmbunud eestlasele mõjuda esialgu imeliku ja harjumatuna.Tuun kandin egäpääväne asi, a tõtõlõ ja hindäette hoitjalõ eestläsele või sääne muud edimält paistu imelik ja harinõmalda.
8Seevastu on eestlane harjunud varasuvise külma mereveega, samal ajal, kui sooja Vahemere äärest tulnule mõjub see külma šokina.Tuuvasta om eestläne harinu varrasuvidsõ külmä mereviiga, samal aol ku inemisele lämmä Vaihõmere veerest tulõ tuu nigu külm šokk.
9Esimest korda, kui mu isa oma eesti sugulastega kohtus, oli jõulupeol, kuhu olid tulnud vanaema, vanaisa ja onu pere.Edimäne kõrd, ku mu esä ummi eesti sugulaisiga kokko sai, oll joulupido, kohe olli tulnu vanaimä, vanaesä ja uno pere.
10Kohale jõudnud, astus isa uhkelt sisse ning suudles kõiki kolm korda põsele nagu talle kohane tundus.Peräle saanu, astõ esä torõhõhe sisse ni and kõigilõ kolmkõrd põsõ pääle suud, nigu tälle paslik paistu.
11Kõik olid muidugi väga imestunud ja kuigi naised suhtusid asjasse positiivselt, ei suutnud mehed sellise tervistuse peale küll head nägu teha ja tõmbusid ehmunult tagasi.Kõik olli muidoki väega imehtünü ja olku et naasõ võti tuu asa vasta hään tujon, mehe kül es mõista sääntse terehtämise pääle hääd näko tetä ja tõmbssi hindä hiitünühe tagasi.
12Kui õhtu lõppes, ei korranud isa enam sama viga ning surus lahkumisel kätt.Ku õdak läbi sai, es tii esä inämb tõistkõrd samma vika ni and ärminegi pääl kätt.
13Õhtul kodus seletas ema talle, et eestlastel on teistsugused kombed ja nad pole harjunud sellise tervitusviisiga.Õdagu koton selet imä tälle, et eestläisil omma tõõsõsugumadsõ kombõ ja nä olõ-i harinu sääntse tervitämisemooduga.
14Ka onu perele ja vanavanematele seletati, millest selline käitumine.Ka uno perrele ja vanavanõmbilõ seletedi, kost sääne üllenpidämine.
15Järgmiseks korraks oli isa juba ette vamlistatud sellist teretusviisi mitte kasutama ja ta ehmatas täiesti ära, kui kõik talle naeratades vastu tulid ja põsele suudelda tahtsid.Järgmädses kõrras oll esä joba hinnäst valmistanu, et tä säänest muudu tervitüst inämb ei pruugi, ja heitü hoobis är, ku kõik tälle naarahtõn vasta tulli ja põsõ pääle suud anda tahi.
16Nüüd oli tema kord  imestunud nägu teha ja ehmunult tagasi tõmbuda.No oll timä kõrd imehtünüt näko tetä ja hinnäst hiitümisega tagasi tõmmada.
17Ühel suvepäeval otsustati minna ujuma.Ütel suvõpääväl võedi ette ujoma minnä.
18Võeti kaasa rätikud, päikesekreem ja teised rannas olemiseks vajalikud asjad.Haarõdi üten räti, päävävõtmismäär ja tõõsõ asa, midä rannan vaia lätt.
19Isa oli väga elevil, kuna oli esimene kord, kui ta sai Eestis vette minna ja mitu kuud oli möödas sellest ajast, kui ta viimati ujumas käis.Esä oll väega herevällä, selle et taa oll edimäne kõrd, ku tä sai Eestin vette minnä ja mitu kuud oll müüdä tuust aost, ku tä viimäte ujoman käve.
20Rand oli rahvast täis, kes nautsid sooja päikselist päeva ja suplust.Rand oll täüs rahvast, kiä tunni mõnno lämmäst päivligust ilmast ni tsukõlusõst.
21Mu ema oli juba käinud vett katsumas ja väitis, et vesi on väga soe ja mõnus.Mu imä oll joba käünü vett pruumman ja kitt, et vesi om väega lämmi ja hää.
22Isa läks siis ka vett katsuma, kuid pidi äärepealt külmakrambid saama: nii külmaks ei lähe vesi Liibanonis peaaegu kunagi ja kui lähebki, siis ei käi inimesed mitte ujumas, vaid on paksude jopedega ja ootavad soojemat ilma.Esä läts sõs kah vett pruumma ja pidi piaaigo külmäkrambi saama: nii külmäs ei lää vesi Liibanonin pia ilmangi ja ku ka lätt, sõs ei käü inemise ujoman, a omma paksõ kuhtõga ja uutva lämmämbät ilma.
23Isa pidi äärepealt ära minestama kuuldes, et vee temperatuur on vaid 15.Esä pidi õkva är minehtämä, ku kuuld, et viin om kraatõ õnnõ 15.
24Olles natuke vees ligunenud, sai isa külmakartusest üle, kuid pidi uuesti imestama selle üle, kui aeglaselt vesi sügavaks läks: sada meetrit on väga pikk maa inimesele, kes on harjunud käima vaid paar meetrit, et sügavasse vette jõuda.Ku esä oll tsipa aigo viin ligonu, sai tä külmäpelgüsest üle, aga pidi vahtsõst imehtämä tuud, ku aigopiten vesi süväs läts: sada miitret om väega pikk maa inemisele, kiä om harinu minemä õnnõ paar miitret, et süvvä vette jouda.
25Kultuuride kohtumisel oli niisiis positiivne mõju: eestlased muutsid oma tervitusviisi soojemaks ja liibanonlane harjus end karastama külma mereveega.Nii et kultuurõ kokkoputminõ mõio häste: eestläse naksi lämmämbä mooduga tervitämä ja liibanonlanõ harisi hinnäst karastama külmä mereviiga.