Tekst nr: 179

1Lembitu luguLembitu lugu
2Oli 1941. aasta suvi.Oll 1941. aastaga suvi.
3Olin siis 14-aastane.Ma olli sõs 14-aastaganõ.
4Meile eestlastele armastatud vabariiki siis enam ei eksisteerinud.Meile estläisile armast vabariiki sõs inämb olõman es olõ.
5Meie rahva üle valitses Stalin! Minu kodus Karjakülas tegutsesid Punalätlased (punaarmee hävituspataljon).Mii rahva üle valits Stalin! Mino kodon Karjakülän kamandi Punalätläse (punaväe häötüsspataljon).
6Süttisid esimesed talumajad, kusagil tapeti kohalikke talupoegi.Tuld võti edimädse talomaja, kongi tapõdi mii ummi talopoigõ.
7Juulikuu teisel poolel koondati Maima talu õuele 12 meest ja naist ning küüditati läti sõdurite poolt Koluküla suunas.Hainakuu tõõsõn poolõn aedi Maima talo muro pääle kokko 12 miist ja naist ni läti sõamehe kiududi nä Kolukülä poolõ.
8Päev, mil meid kodust lahkuma sunniti, oli juulikuu kahekümne kaheksas kuupäev.Päiv, ku meid kotost vällä sunnidi, oll hainakuu katõskümnes katsas.
9Küüditatute rivi tee viis Kolukülla Tebeni talu heinaküüni, kus meid valvati kaks ööpäeva.Kiudutõduidõ rivi tii läts Koluküllä Tebeni talo hainaküünü, kon mii üle peeti vahti kats üüdpäivä.
10Kolmandal päeval suunati meid veel paari kilomeetri võrra edasi Mardiaru talu viljaküüni.Kolmas päiv saadõdi meid viil paar kilomiitret edesi Mardiaru talo viläküünü.
11Lamama pandi meid küüni ühes otsas põhuga kaetud põrandale.Pikäle panti meid küünü üten otsan põhuga katõdu põrmandu pääle.
12Küüni külgmistel ukseavadel valvasid meid relvastatud noored läti tšekistid.Küünü külgmäidsi ussõmulkõ pääl vahe meid sõariiston noorõ läti tšekisti.
13Saabuv öö uues asupaigas oli üsna rahutu.Üü tulõk vahtsõ kotusõ pääl oll küländ rahudu.
14Oma kodu, Karjaküla, poolt kostis lahingumüra.Uma kodo, Karjakülä puult oll kuulda lahengularmi.
15Lauapragude vahelt hiilides nägime põlevate taluhoonete tulesambaid, oli üksikuid plahvatusi.Lavvalahkidõ vaihõlt hiilen näimi palavidõ talohuunidõ tulõsambit, oll ütsikit plahvahuisi.
16Algava 31. juuli päeva hommikul viidi isa ja vend küünist välja.Ku alost 31. hainakuud, viidi esä ja veli hummogu küünüst vällä.
17Keskpäeval kostsid paugud juba üsna lähedalt.Keskpäävä aigo tulli paugu joba peris lähkühe.
18Muutusime ärevaks.Mi lätsi herkväle.
19Vennanaine Linda püüdis valvuritelt teada saada, mis ikkagi seal väljas toimub.Velenaanõ Linda pruumõ vahtõ käest teedä saia, miä sääl välän iks sünnüs.
20Kuid nende pilgud olid jäiselt külmad ja suud jäid tummaks.Aga näide pilgu olli külmä ku ijä ni suu jäi lukku.
21Pärast lõunat talutati isa kahe „punaküti“ vahel küüni.Päält lõunõ juhidi esä katõ "punakütü" vaihõl küünü.
22Mäletan, kuidas Linda nõudis isalt tungivalt selgitust Eduardi kohta.Ma mälehtä, kuis Linda käve esäle pääle, et tuu ütlesi, mis Eduardiga om.
23Lõpuks vastas isa vastu tahtmist lühidalt: „Eedu sai põgenema, tulistati, kuid ei saadud pihta.“ Meist keegi seda väljapressitud vastust ei uskunud...Peräkõrd kost esä vasta tahtmist lühkühe: "Eedu sai pakku, lasti takast, a külge es saia." Meist kiäki tuud välläpressitut vastust es usu...
24(Hiljem saime majaelanike nähtu põhjal teada, kuidas Eduardi saunast läbipekstu ja nõrgana välja lohistati, umbes 100 meetrit eemale kõrge jõekalda peale näoga vee poole püsti upitati ja siis viie timuka poolt nagaanidest surnuks tulistati.) Ootasime kõik kümnekesi enda järjekorda.(Perän saimi teedä, et tuu maja inemise olli nännü, kuis Eduard, läbipesset ja nõrk, sannast vällä veeti, nii 100 miitret kavvõmbahe korgõ jõõperve pääle näoga vii poolõ pistü vinnadi ja sõs viie timohka puult nagaanõst surnus lasti.) Oodimi kõik kümnekeisi hindä järge.
25Isa pikutas meie keskel üle näo tõmmatud pintsaku all.Esä pikut mii keskel üle näo tõmmadu pindsagu all.
26Ei ta rääkinud ega maganud, oli kuulda vaid ohkeid.Es tä kõnõlõ es maka, oll kuulda õnnõ ohkamiisi.
27Sama päeva õhtul, kella üheteistkümne ajal, tuldi mitme mehega ja virutati isale jalahoop ja tiriti meie juurest ära.Tuusama päävä õdagu, kellä ütetõistkümne aigo, tulti mitmõ mehega ja anti esäle jalaga ja tiridi nii mant ärä.
28Ta oli sokkides, pintsak õlgadel – nii viidi isa meie juurest välja, küünist kaugemale.Tä oll sukkõ väel, pintsak olgõ pääl – nii viidi esä mii mant vällä, küünüst kavvõmbahe.
29Kostsid paugud ...Käve paugu ...
30Mäletan, väljas oli videvik ja vaikus.Mälehtä, välän oll hämärik ja vaikus. 
31Meie jaoks oleks nagu kogu sõda lõppenud..Mii jaos olõsi nigu terve sõda otsa saanu..