Tekst nr: 173

1VII sajandi keskpaigas sai Idamaades ja Kesk-Aasia riikides vaimsete väärtuste, eneseteadvuse ja -austuse aluseks islam.VII aastagasaa keskpaigan sai Hummogumail ja Kesk-Aasia riigen vaimuväärtüisi, hindätiidmise ja -avvostamisõ põhas islam.
2Sellest tulenevalt oli kommete ja traditsioonide tundmine ja järgimine iga inimese kohus päritolust ja sotsiaalsest staatusest olenemata.Tuust tull, et kombidõ ja perändüse tundminõ ja noidõ perrä käümine oll egä inemise kohus, ütskõik kinkast tä peri oll vai määntsest ütiskundlidsõst saisusõst.
3Siinjuures on huvitav, et sageli põimusid neis kommetes ja tavades islamile omased jooned hoopis iidsemate, maagiale omaste joontega.Tuu man pand mõtlõma, et sagõhõhe olli noidõ kombidõ ja pruukõ man islamilõ umadsõ joonõ läbi kasunu hoobis muistidsõmbidõ, nõidusliidsi juuniga.
4Islami vastuvõtmisega tegid need aga läbi muutuse, ja usbekkide elu loomulikuks koostisosaks said moslemi usukombed.Aga üten islami vastavõtmisõga võti ka nuu tõõsõ näo, ja usbekkõ elo loomuligus osas sai muslimi usu kombõ.
5Oma rahva, isbekkide peale mõeldes meenuvad mulle kaks mõistujuttu. Uma rahva, usbekkõ pääle mõtõldõn halgahtasõ mullõ miilde kats mõistusi juttu.
6Need on mulle nii-öelda naha alla pugenud.Neo omma mullõ nii-üldä naha ala tüknü.
7 “Padišah ja aednik” kõneleb, kuidas kord sõitis padišah mööda aiast, kus vanem mees istutas parasjagu virsikupuud."Padišahh ja aidnik" kõnõlõs, et ütskõrd sõit padišahh müüdä aiast, kon üts vanõmb miis pand parrahe kasuma persigupuud.
8“Kuule, vanamees, sinu elu kaldub juba loojangu poole, sa ei jõua enam ära oodata selle puu vilju."Kuulõ, vanamiis, su elo kallus joba jumalihe, sa jovva-i inämb taa puu viljo är uuta .
9Milleks siis see vaev ja hool?” küsis padišah.Misjaos sõs seo vaiv ja huul?" küsse padišahh.
10“Ma muidugi tean, mida sa mulle nüüd vastad,” jätkas ta."Ma muidokina tiiä, midä sa mullõ no vasta ütlet", kõnõl tä edesi.
11“Et meie esivanemad nägid vaeva meie nimel, ja meie peame tööd tegema oma järglaste tarvis."Et mi vanavanõmba näi vaiva mii peräst, ja mii piät tüüd tegemä ummi peräntulõjidõ jaos.
12Aga ütle, kas on siis mõtet mõelda minevikust, mis ammugi on kadunud aegade hämarusse?A ütle, kas om sõs mõtõt mõtõlda minevigu pääle, miä ammukina om kaonu aohämärikku?
13Või kas on mõtet mõelda tulevikule, mille udust selginemine võtab veel aega?Vai kas om mõtõt mõtõlda tulõvigu pääle, minka lätt viil aigo, kooni tä undsõst vällä kasus?
14Sest tegelikult kuulub ju meile ainult olevik?”Selle et periselt om jo meil käen õnnõ olõvik?"
15Ja vanake vastas: “Kuidas oleksidki sina, võimumees, võimeline mõistma aednikku? Sa ei taha meenutada minevikku – tähendab, see on sul olnud niisugune, et parem poleks sellist olnudki.Ja vanakõnõ ütel vasta: "Kuis võit sa, võimumiis, ülepää arvo saia aidnigust? Sa taha-i meelüskellä minevikku – tähendäs, tuu om sul olnu sääne, et parõmb olõs jäänü olõmalda.
16Sa ei taha mõelda tulevikule – tähendab, sa kardad seda.Sa taha-i mõtõlda tulõvigu pääle – tähendäs, sa pelgät tuud.
17Nii et ma ei kadesta hoopiski sinu olevikku!”.Nii et ma olõ-i ammuki kadõ su olõvigu peräst!"
18Teine mõistujutt pajatab eeslist ja hobusest, kes turult kodu poole teel olid: eesel ülepea koormatuna, hobune aga kappamas kergel sammul tema kõrval.Tõõnõ mõistusi jutt pajatas esselist ja hobõsõst, kiä astõ turu päält kodo poolõ: essel ülepää rassõ kuurma all, a hobõnõ kapjaman kerge sammuga timä kõrval.
19Poolel teel eesel väsis ja palus hingeldades hobust: “Ole sõbraks ja aita, võta osa koormast endale.”Poolõ tii pääl essel vässü är ja pallõl hähkäten hobõst: "Olõ sõbõr ja avida, võta osa kuurmat hindäle."
20Hobune ei teinud kuulmagi.Hobõnõ es tõrgahtugi.
21Veidi aja pärast palus eesel jälle: “Ma enam ei suuda, aita!”Veitü ao peräst essel pallõl jälki: "Ma inämb ei jovva, avida!"
22Pärast kolmandat abipalvet vastas hobune: “Olgu, ma võtan midagi ka enda peale: sina vea koormat, mina hingeldan sinu eest...” Eesel astus veel kümmekond sammu ja langes oimetuna maha.Pääle kolmandat appikutsmist kost hobõnõ: "Olku, ma võta midägi ka hindä pääle: sa viä kuurmat, ma tehi su iist..." Essel astõ viil vast kümme sammu ni sattõ hoimussilla maha.
23“Tõuse ometi üles, armas,” anus teda peremees, aga eesel ei olnud selleks võimeline."Nõsõ ummõht üles, kallikõnõ!" pallõl perremiis timmä hallõldõ, aga esselil olõ-õs tuu jaos joudu.
24Teha polnud midagi.Olõ-õs midä tetä.
25Peremees võttis kätte ja laadis kogu koorma eesli seljast ümber hobuse selga.Perremiis võtt ja laatõ terve kuurma esseli säläst ümbre hobõsõ sälgä.
26Nüüd kappas eesel kergel sammul, hobune aga hingeldas ja puristas kahe eest.No kabjas essel kerge sammuga, a hopõn hähkät ja pruuskõ katõ iist.
27“Vaat niimoodi elus ongi,” sõnas peremees."Kae niimuudu taa elo omgina", kitte perremiis.
28“Kui sina aitad teisi, aidatakse ka sind...”"Ku sa tõisi avitat, sõs ka sinno avitadas."