Tekst nr: 170

1Ma tahaksin jutustada ühe täiesti uskumatu loo oma vanaemast Luulest.Ma tahasi kõnõlda üte peris uskmalda luu umast vanastimäst Luulõst.
2Meie, lapsed, kutsusime teda juba varajasest east alates Kroosuks (tulenevalt saksa sõnast Grossmutter, mis tähendab vanaema).Mii, latsõ, kutsi timmä joba latsõiäst pääle Kroosus (tuõ saksa sõnast Grossmutter, miä tähendäs vannaimmä).
3See juhtus siis, kui mina olin 11, minu tädi 14 ja mu vanaema 50 aastat vana.Tuu johtu sõs, ku ma olli 11, mu tädi 14 ni mu vanaimä 50 aastakka vana.
4Suvel elasime me nagu ikka maakodus.Suvvõ mi elli nigu iks maakodon.
5Tal käisid kogu aeg mingid kavalerid külas ja mäletan teda rohkem joobnuna kui kainena.täl käve kõikaig mäntsegi kavaleri külän ja ma mäletä timmä inämb puron ku targa pääga.
6Tol õhtul olime kolmekesi kodus, vanaema taas purjus.Tuu õtak ollimi kolmõkõisi koton, vanaimä jälki puron.
7Sellel päeval sadas vihma ja mina koos tädiga olime veranda ukse juures.Tuu päiv sattõ vihma ja ma üten tädiga olli veranda ussõ man.
8Me jooksime edasi-tagasi, välja ja sisse.Mi joosidi edesi-tagasi, vällä ja sisse.
9Oli nii tore, kui me natukene märjaks saime, aga lõpuks hakkas meil külm.Oll nii hää olla, ku mi piso likõs saiõ, aga peräotsan naas meil külm.
10Me siis läksime Kroosu juurde, kes oli äsja ärganud.Lätsimi sõs Kroosu mano, kiä oll õkva heränü.
11Kuna ta nägi, et olime märjad, pidime ka talle rääkima, mida me teinud olime.Kuna tä nägi är, et mi olli likõ, pidimi ka tälle kõnõlõma, midä mi olli tennü.
12Tema ütles, et me uuesti välja läheks ja tantsiks seal, kuid meie kordasime, et enam ei taha.Timä ütel, et mi vahtsõst vällä lääsi ja tandsisi sääl, aga mi ütli jälki, et inämb ei taha.
13Vanaema oli juba vihane ning ütles, me ei kasva nii kunagi pikaks, sest vihma käes pidavat tema jutu järgi lapsed kiiremini kasvama.Vanaimä oll joba vihanõ ni ütel, mi kasu-i niimuudu kunagi pikäs, selle et vihma käen pidävät timä jutu perrä latsõ rutõmbahe kasuma.
14Aga meie ei tahtnud minna, sest väljas oli hakanud kõvasti müristama ja välku lööma.A mii taha-as minnä, selle et välän oll naanu kõvva tümistämä ja välki lüümä.
15Olime valmis kas või peksa saama, aga välja me ei tahtnud enam minna.Ollimi valmis kasvai pessä saama, aga vällä mi inämb minnä es taha.
16Vanaema läks siis ise välja, paduvihma kätte.Vanaimä läts sõs esi vällä, piksevihma kätte.
17Meie seisime ukselävel ja vaatasime tema pöörast käitumist – ta tantsis ja vehkis kätega.Mii saisi ussõläve pääl ja kaimi timä pöörälist ülevänpidämist – tä tandsõ ni vehke kässiga.
18Kroosu oli nii purjus, et ta võttis mind sülle ja pistis mind peapidi räästa alla, kust vett ohtralt kallas.Kroosu oll nii puron, et tä võtt mu üskä ja tsusas mu päädpite kaartõ ala, kost vett kallas ku kopaga.
19Korrutas ikka, et nii kasvame me pikaks.Selet mugu vahtsõst, et nii mi kasu pikäs.
20Mäletan veel hästi, kuidas mina nutsin ja ei saanud aru, miks ta sedasi teeb.Mälehtä viil häste, kuis ma iki ja saa-as arvo, mille tä niimuudu tege.
21Samal ajal oli väljas veel hullemini müristama hakanud.Tuu ao pääle oll välän viil jällembähe müristämä naanu.
22Isegi meie koer läks kuuti peitu.Eski mi pini käkke hindä kuuti.
23Vanaema tantsis aga jätkuvalt muru peal paljajalu ja öösärgis ning laulis, et oi kui hea ja lõbus on elu.Vanaimä tandsõ iks paljidõ jalgoga ja üühammõga muro pääl edesi ni laulõ, et või ku hää ja lustilinõ om elo.
24Meie arust oli ta puhta ära pööranud.Mii arust oll tä puhtani meelest muttunu.
25Ta oli varemgi lollusi teinud, aga seekord oli ta ennast ületanud.Tä oll innembä kah ulluisi tennü, a seokõrd olõ-õs tä inämb timä esi.
26Meie, nutused näod ees, kutsusime teda sealt ära, sest kartsime müristamist, aga ta ei võtnud meid kuulda.Mii, ikudsõ näo pään, kutsi timmä säält ärä, selle et mi pelgsi müristämist, a tä võta-as meid kuulda.
27Mõned sekundid hiljem lõi välgunool otse meie aeda nii, et maast lendas mulda välja.Mõni tsekond päält tuu lei välginuul õkva mii aida, nii et maast linnas mulda vällä.
28Meie vaatenurgast tundus justkui, et täpselt Kroosu selja taha.Mii puult kaia paistu nii, et täpsähe Kroosu sälä taadõ.
29Selle kõva paugu peale lendas vanaema käpuli ja oli paugu pealt kaine.Tuu kõva paugu pääle linnas vanaimä käpile ja sai jalapäält targas.
30Pärast seda tuli ta kohe tuppa tagasi.Päält tuu tull tä kõrraga tarrõ tagasi.