Tekst nr: 168

1Esimest korda viibisin Eestis purjetuspraktikal, kui meie purjekas ”Medvedjev” sisenes Pärnu sadamasse.Edimäst kõrd näi Eestit puroga sõitmisõ praktigal, ku mi purolaiv ”Medvedjev” sõit sisse Pärno pristanihe.
2Mind pani imestama tänavate puhtus, Audrey Hepburniga sarnased ilusad tüdrukud, aedade ja õunte rohkus.Minno panni imehtämä puhta huulidsa, Audrey Hepburni muudu ilosa tütrigu, ja ku pallo oll aido ni ubinit.
3Muidugi ei mõelnud ma, et millalgi seon oma saatust Eestiga…Muidoki ma es mõtlõ, et kunagi köüt saadus mu Eestiga kokko…
4Ma õppisin mereväe tehnikumis Rostov-Donil, hiljem sõitsin merd Vaiksel ookeanil, käisin Jaapanis ja Hiinas, Kamtshatkal ja Alaskas, siis, jättes maha Vladivostoki, siirdusin Moskvasse, et õppida Gorki nimelises Kirjandusinstituudis.Ma opõ mereväe tehnikumin Rostovin Doni veeren, ildampa sõidi merd Vagadsõ ilmamere pääl, käve Jaabanin ja Hiinan, Kamtšatkal ja Alaskan, sõs, jätnü maha Vladivostoki, lätsi üle Moskvahe, et oppi Gorki-nimelidsen Kirändüsinstituudin.
5Pärast instituudi lõpetamist ei suunatud mind riiklikult tähtsale tööle, nagu mu õpingukaaslasi, kuna ma ei olnud parteilane.Päält instituudi lõpõtamisõ es saadõta minno tähtsäle riigitüüle, nigu tõisi mukka üten opjit, selle et ma olõ-õs partein.
6Samal ajal, minu suureks vapustuseks, sain ma teada, et kauges lapsepõlves olin kaotanud oma vanemad ja mind kasvatasid kasuvanemad, kelle perekonnanime ma kandsin.Samal aol raput minno kõvastõ teedäsaaminõ, et ammutsõn latsõiän olli ma ilma jäänü umist vanõmbist ja minno kasudi kasuvanõmba, kink perrenimme ma kanni.
7Loomulikult oli tarvis välja uurida, kes ma olen, aga kõigepealt oli vaja leida töö, et edasi elada.Muidoki oll vaia vällä uuri, kiä ma olõ, a kõgõpäält tull löüdä tüü, et edesi ellä.
8Hakkasin maad uurima sadamalinnades, aga imekspandavalt ei aidanud kaks diplomit ei Murmanskis, Kaliningradis ega Riias.Naksi maad kullõma sadamaliinon, aga, ime kül, kats diplomit es avida es Murmanskin, Kaliningradin ega Riian.
9Tallinnas lõppesid mu viimased rahad ja istudes pingil Balti jaamas, arutlesin, mida teha – kas olla või mitte olla, aga kui olla, siis kuidas? Abiks tuli noormees, kes istus ja suitsetas mu kõrval, soovitades minna tööle Balti Raudtee Ehitusele, mis asus kohe sealsamas.Talliinan lõppi mu viimädse raha ja ma istõ pingi pääl Balti jaaman ni märge, midä tetä – kas olla vai olõmalda jättä, ja ku olla, sõs kuimuudu? Abis tull nuurmiis, kiä istõ ja tekk suitsu mu kõrval; tä pakk vällä, et ma lääsi tüüle Balti Raudtii Ehitüsele, miä oll õkva säälsaman.
10Ja, imelik, kuidas jällegi võib minna – mind võeti tööle, teda mitte…Ja, imelik, kuis jälki või minnä – minno võedi tüüle, timmä võeda-s…
11Niisiis hakkasin ma tööle monteerijana raudtee ehitusel, omades kahte kõrgemat haridust.Nii ma sõs naksi tüüle montiirjä ammõtin raudtii-ehitüse pääl, hindäl kats korgõtkoolitust olõman.
12Niisugune oli nõukogude tegelikkus.Sääne oll nõukogudõ ao elo periselt.
13Loomulikult kavatsesin ma Eestist lahkuda, niipea, kui leian tööd oma erialal.Muidoki oll mul plaanin Eestist är minnä niipia, ku ma lövvä tüüd umal alal.
14Elades nüüd uuel maal, imetlesin üha rohkem, kuidas see maa oli pärast tuhandeaastast võõramaist rõhumist suutnud säilitada oma keele, rahvuslikud tavad, uhke eneseteadvuse.Nüüd vahtsõl maal ellen imehteli ma kõrrast inämb, kuis seo maa oll pääle tuhandõt aastakka võõramaist maahasurbmist joudnu alalõ hoita uma keele, rahva ummamuudu kombõ, uhkõ hindätiidmise.
15Juhuslikult, nii nagu elus võib minna, tutvusin ma Võsul ilusa eesti tütarlapsega ja loobusin mõttest ära sõita.Johusligult, nii nigu elon või minnä, sai ma Võsul tutvas ilosa Eesti tütärlatsõga ja jäti maha mõttõ ärsõitmisõst.
16Seda enam, et sõita polnud ju kuhugi ja meil sündis laps.Pääleki ku sõita es olõ jo kohegi ja meil sündü lats.
17Muuseas, kui tekkis kodakondsuse küsimus, ei olnud mul kahtlustki ja nii sai väike jahe Eesti mu teiseks kodumaaks.Muusiän, ku tull mõtõlda kodakundsusõ pääle, es olõ mul kahtlustki ja nii sai väikust jahhest Eestist mu tõõnõ kodomaa.
18Oma pärisvanemate jälgi otsisin ma ka, sain teada, et sündisin Adõge – Halli külas Karatshajevo – Tsherkassi autonoomses oblastis, et mu isa oli päritolult ukrainlane, ema poolatar, aga üldiselt olid nad kubaani kasakad.Ummi perisvanõmbidõ jälgi ma otsõ kah, sai teedä, et ma sündü Adõge-Halli külän Karatšai-Tšerkessi autonoomilidsõn oblastin, et mu esä oll sündünü ukrainlanõ, imä poolakõnõ, a kokkovõttõn olli nä kubani kasagu.
19See on aga omaette jutt; ma kirjutasin sellest oma romaanis ”Romanss sinisilmse Eestiga”, mille kirjutamist alustasin töölisühiselamus doomino-mängu plõksutuste saatel ja lõpetasin, olles meresõidul laeval ”Frederik Chopin”.A tuu om umaette jutt; ma kirodi tuust uman romaanin "Romanss sinisilmälidse Eestiga", mink kirotamist ma alosti tüüliisi ütiselämisen, kõrvon doominomängo plõksutaminõ, ja lõpõdi meresõidu aigo laiva pääl nimega "Frederik Chopin”.
20Merele naasesin ma perestroika ajal, kui viisade saamine muutus lihtsamaks.Merele tagasi joudsõ ma perestroika aigo, ku viisadõ saaminõ läts kergembäs.
21Jällegi pidin ma läbima tee nooremast tüürimehest kuni kaugesõidu kaptenini.Jälki pidi ma läbi käümä tii noorõmbast tüürimehest kooni kaugõsõidu kaptõnini.
22Lõpetasin oma  ”odüsseia” konteinerlaeval ”Kursk” ja ”Muuga”, mis veel praegugi tegutsevad suures ookeanide-merede teatris.Lõpõdi uma "odüsseiä" konteinerlaivo pääl nimmiga "Kursk" ja "Muuga", miä viil parhilla toimõndasõ üle ilma suuri ja väikside merri tiatrin.