Tekst nr: 164

1Füüsiline haprus, unepuudus, kaotusehirm.Iho rabõhus, unõpuudus, kaotusõpelgüs.
2Pikk teekond läbi kauge maailmajao tundmatusse.Pikk tii läbi kavvõlidsõ ilmajao – tiidmädü poolõ.
3Kõik erutav tõotas valu teha.Kõik, miä härgüt, toot hallu tetä.
4Organism tajus halba, lihased hakkasid valutama.Organism tundsõ halva, liha nakas halutama.
5Ei saanud puhata, olin ärkvel terve öö, ei saanud und, ööd olid pikad ja vaevavad.Es saa puhada, olli terve üü herevil, es saa und, üü olli pikä ja vaivaja.
6Ma ei tea midagi hullemat, kui päevi ja öid kestev unetus.Ma ei tiiä midägi hullõmbat, ku unõpuudus öid ja päivi.
7Päevade ja ööde viisi oodata kosutavat und, mis ei tule ega tule, ööst-öösse ootamine; see muutub raskeks, paneb ahastama.Üü ja päävä uuta ravitsõjat und, miä ei tulõ, ei tulõ, üüst üüni uutminõ; tuu lätt rassõs, pand miilt är hiitmä.
8Hiljem mõistsin, et see, mis pani mu keha valutama ega lasknud puhata, oli hirm.Perän saiõ arvo, et tuu, miä pand mu iho halutama ja es lasõ puhada, oll hirm.
9Ma kartsin, et ei näe enam omasid, et jään hiljaks.Ma pelgsi, et inämb ei näe ummi, et jää ildas.
10Kõik see kerkis siis pinnale.Kõiktuu nõssi sõs üles pinna pääle.
11Igapäevane elu oli raske, kõik otsused tulid raskelt.Egäpääväne elo oll rassõ, ekä otsust tetä oll rassõ.
12Rännusiht oli kaugel, kaugel; minek oli ühe koha ümber ekslemine.Rändämise tsiht oll kavvõn, kavvõn; minek oll essüskelemine üte kotusõ ümbre.
13Kohataju polnud, kõik oli mõttetu.Kotusõtundmist es olõ, kõik oll mõttõlda.
14Päevad näisid tühjad ja ööd muutusid koormavaks.Päävä paistu tühä ni öiest sai kuurma.
15Pimedus oli tohutu ja pilkane; ilmaruum oli tühjust täis.Perädü pihtpümme; ilmaruum oll tühjä täüs.
16Vaikust oli võimatu tabada.Vaikus anna-as kuiki kätte.
17Mida teen mina siin, kui seal ootab mu armsaid surm.Midä ma tii siin, ku sääl uut mu kallit kuul.