Tekst nr: 161

1Miski pole tähtsam, kui oma kodu leidmine.Olõ-i midägi tähtsämpä, ku uma kodo löüdmine.
2Minu kodu nimi on Tartu.Mu kodo nimi om Tarto.
3Tal on mitu aadressi, sest kõik sõbrad ei ela ühel aadressil.Täl om mitu aadrõssi, selle et kõik sõbra elä-i ütel aadrõssil.
4Samas, nad elavad siiski üksteisele nii lähedal, et jõuavad ühe akadeemilise veerandtunni jooksul kõndida mu akna alla ja koputada.Ummõhtõ, nä elävä sõski ütsütele nii ligidäl, et joudva üte akadeemilidse veerändtunni sisen kõndi mu aknõ ala ni koputa.
5Enne kui ma lõplikult Tartusse kolisin, armastasin Vallikraavi kui maailma kauneimat tänavat.Inne ku ma periselt Tartolõ kolõ, miildü Vallikraavi mullõ nigu maailma kõgõ ilosamb huulits.
6Vallikraavi ei sobi postkaardile; seda tuleb ikka ja uuesti maalida.Vallikraavi ei sünnü postkaardi pääle, tuud tulõ iks vahtsõst ja vahtsõst maali.
7Ta on parajalt valge ja parajalt hämar, ta kaardub leebelt ja õrnalt, ta on ehtne feng shui.Tä om parralt valgõ ja parralt hämmär, tä tege kaari tasaligult ja õrnalt, tä om eht feng shui.
8Keeljas munakivisillutis masseerib õrnalt taldu.Ummamuudu mustriga munakivipõrmand taso õrnalt jalatallo.
9Ma ei uskunud oma õnne, kui leidsin viimaks elukoha Vallikraavi tänavale.Ma usu-us umma õnnõ, ku sai peräkõrd elokotusõ Vallikraavi huulitsalõ.
10Kuid Vallikraavi pakkus mulle midagi veelgi kaunimat, leidsin sealt suure armastuse ning varsti ka unelmate maja: see oli muidugi vana ja puust, selle suur aed oli täis õunapuid südamesuuruste õuntega.Aga Vallikraavi pakk mullõ midägi viil ilosampa, säält lövvi ma suurõ armastusõ ja pia ka maja nigu unõnäon: tuu oll muidoki vana ja puust, timä suur aid oll täüs uibiid süämesuurustõ ubindõga.
11Ma ise olin samuti viljakas, meie perre sündis veel kaks last.Ma esi olli niisamatõ viläline, mi perre sündü viil kats last.
12Ma istutasin hortensiaid, keetsin kirsimoosi, värvisin magamistubade seinu ning panin imeks, kuidas aeg möödub justkui iseenesest.Ma istudi hortensiit, keedi kirsisahvti, värme magamistarri saino ni panni immes, kuis aig lätt müüdä nigu esihindäst.
13Aga mis seal imestada, sest meie puuviljaaeda mahtus palju lapsi ja sõpru.Aga midä sääl imehtä, selle et mi uibuaida mahtu hulga latsi ni sõpro.
14See oli kodu, kus arvasin, et elan elu lõpuni või vähemalt nii kaua, kuni lapsed suureks kasvavad ja siis me oleksime armsamaga läinud ümbermaailmareisile.Tuu oll kodo, kon ma arvssi, et elä elo lõpuni vai vähämbält nii kavva, kooni latsõ suurõs kasusõ ja sõs mi olõsi kallimbaga kuun lännü ümbre ilma reisile.
15Kuid suve lõpus kaotasin kõik: armsama, pere ja kodu.Aga suvõ lõpun ma kaodi kõik: kallimba, perre ni kodo.
16Korter, kus ma nüüd elan, ei ole kodu.Kortin, kon ma nüüd elä, olõ-i kodo.
17Kodutunne redutab kuskil Toomemäe ja Tampere Maja paigus, lendleb viivuks Kunstimajja, liugleb Emajõe kohal.Kodotunnõ käkk hindä kongi Toomemäe ja Tampere Maja kotussit piten, lindõlõs kõrras Kunstimajja, laugõlõs Imäjõõ kottal.
18Südamest käib läbi valusööst, kui lapsed kiiguvad peaaegu umbekasvanud Marja tänaval ja hüüavad: ”Hoogu!”Süämest käü pusk läbi, ku latsõ hällüse pia umbõhekasunun Marja huulitsan ja hõikasõ: "Huugu!"
19Kodutunne haarab mul hetkeks käest Werneri kohvikus ning muutub morniks novembrikuises botaanikaaias, mis on kui skorbuudist räsitud, sest aednikud on künkad ja nurgatagused lehtedest puhtaks kraapinud.Kodotunnõ haard mul kõrras käest Werneri kohvitarõn ja tõmbas torssi märdikuitsõn kroonuaian, miä om ku skorbuudist purõt, selle et aidnigu omma kingu ja nukatagodsõ lehist puhtas kraapnu.
20Talv tuleb vääramatult, kuid ma võin kindel olla, et kui vaja, jõuan veerand tunniga turvalisse paika.Talv tulõ väärdmäldä, aga ma või julgõ olla, et ku vaia, jovva ma veeränd tunniga kimmähe paika.
21Ja tohin koputada.Ja tohi koputa.