Tekst nr: 148

1Umbes kolm aastat tagasi, kui olin just lõpetamas gümnaasiumi, käisin sageli loomadevarjupaigas vabatahtlikuna loomadega tegelemas.Nii kolm aastakka tagasi, ku naksi õkva gümnaasiummi lõpõtama, käve ma umast tahtmisõst tihtsähe eläjide varopaigan eläjidega õiõndaman.
2Kuigi kogu see üritus oli alati tänuväärne ja seal oli hea olla, siis eriti sügava jälje on jätnud üks loom, kellega seal kohtusin.Olku et terve tuu ettevõtminõ oll kõgõ tenoväärt ja sääl oll hää olla, sõs esieräle sügävä jäle om jätnü üts elläi, kinka ma sääl kokko sai.
3Tegemist oli suuremat kasvu problemaatilise koeraga, kes kartis inimesi nii meeletult, et ta oli muutunud enese kaitsmise tõttu agressiivseks.Oll sääne suurõmbat kasvu pini, kinka oll tuu hädä, et tä peläs inemiisi nii armõtuhe, et oll hindä hoitmisõga är kuras lännü.
4Olles tuttav kogu selle poliitikaga, mis seal rakendatakse, tuli koera käitumismustri parandamist näidata vähem kui kahe nädalaga.Ma olli tutva kõgõ tuu poliitigaga, mink perrä sääl elo käü, ja tiidse, et pini kombidõ parandamist tull näüdädä vähämb ku katõ nädäliga.
5Olles ise just õppimas lõpueksamiteks, oli mul aega vähe, ent õppida sain ma üldiselt kus iganes.Ma olli esi õkva opman lõpueksämides ja aigo oll mul veidü, aga oppi ma sai nigunii ütskõik kon.
6Nii algaski meie tutvus.Nii mi tutvassaaminõ alost.
7Kuna koer (keda hakkasin kutsuma Kratiks ning see tema nimeks ka jäi) näitas välja agressiivsust, urises ja värises samal ajal, siis esimesed korrad tema “puuri” minnes oli ka minul päris kõhe.Kuna pini (kedä ma naksi kutsma Kratis ni tuu timä nimes ka jäi) tükke külge, urisi ja värisi ütel aol, sõs edimädse kõrra timä "puuri" minnen, olli ma ka peris pelglik.
8Aga ei olnudki muud, kui läksin ja võtsin puuri sees kõige kaugemas nurgas istet ja hakkasin lugema oma kooli asju.Aga ega muud olõki es, ku lätsi ja säi hindä puuri sisen kõgõ kavvõmban nukan istma ja naksi lugõma ummi kooliasjo.
9Pärast kahte päeva seal lugemist, jõudsime nii kaugele, et Kratu enam ei urisenud mu peale, vaid hoopis ootas mind juba hommikul (siinkohal hämmastab mind endiselt see, kui kiiresti selline muutus toimuda võib).Pääle kattõ päivä sääl lugõmist saimi sinnämaalõ, et Kratu inämb es urisõ mu pääle, a hoobis uut minno joba hummogu (tan kotsil ei jovva ma iks är imehtä, ku kipõstõ sääne muutuminõ või sündüdä).
10Juba kolmandal päeval jalutasime me väikese tiiru ümber maja.Jo kolmandal pääväl jalodi mi väikse tsõõri ümbre maja.
11Neljandal päeval juba pikema tiiru ja pärast nädala möödumist käisime juba pikki, mitmetunniseid tiire jalutamas.Neländäl pääväl joba suurõmba tsõõri ja ku nätäl müüdä läts, teimi joba pikki, mitmõtunniliidsi jalotamisõtuurõ.
12Ta ootas mind ukse juures ning kui kuulis mu tulekut, muutus hüperaktiivseks ning muudkui hüppas üles ja alla.Tä uut minno ussõ man ja nigu kuuld mu tulõkit, läts väega ilolõ ni mugu karõl üles ja alla.
13Muidugi oleksin ma teda endale tahtnud, ent võimalusi polnud, seega hakkasime vaikselt talle uut perekonda otsima.Muidoki ma olõsi timmä hindäle tahtnu, a tuud es saa ma hindäle lupa, nii et mi naksi hillä-tassa tälle vahtsõt peret otsma.
14Kõige suuremad vead aga, mis ma tegin, tulid alles nüüd ilmsiks.A kõgõ suurõmba via, midä ma tei, tulli õnnõ nüüd vällä.
15Ta oli minu sõber, aga teistega kohanemine oli talle väga suureks takistuseks.Mullõ tä oll sõbõr, a tõisi umasvõtminõ käve täl väega rasõhõhe.
16Lõpuks pakuti talle kodu Soomes, ning isegi kuigi ma tungivalt palusin, et nad enne tuleksid ja mõned korrad koeraga tutvuksid, oli nende otsus kindel.Peräkõrd pakudi tälle koto Soomõn, ja esiki ku ma kõvva pääle käve, et nä inne tulõsi ja mõnõ kõrra piniga tutvambas saasi, oll näide otsus kimmäs.
17Tulevad, võtavad ja saavad hakkama küll.Tulõva, võtva ja saava toimõ kül.
18Varjupaiga töötajad palusid mul tol päeval kohal olla ning aidata neil koeraga tutvuda.Varopaiga tüütäjä palssi mul tuu päiv sääl olla ni avita näil piniga tutvas saia.
19Kratu oli aga muutunud suhteliselt kaitsvaks minu suhtes ning see ei olnud just kõige lihtsam.Kratu oll aga minno peris hoitma naanu ja tuu es olõ joht kõgõ kergemb.
20Jalutama nad temaga enne laevasõitu mindud ei saanudki.Jalotama nä timäga inne laivasõitu es saaki mintüs.
21Pidin ta lihtsalt autosse tõstma ning ise seejärel ära minema, et nemad saaksid jätkata oma teed laevale.Es saa muud, ku pidi tä autohe nõstma ja esi pääle tuud är minemä, et nä võisi laiva pääle edesi minnä.
22Sellisel hetkel alles tajusin, et see, mida ma olin pidanud ülimalt õigeks ja toredaks tööks, ei olnudki niiväga üdini positiivne.õnnõ sääntsel kõrral joud mullõ peräle, et tuu, midä ma olli pidänü kõgõ õigõmbas ja sündsämbäs tüüs, es olõki nii väega otsani positiivnõ.
23Uuesti oli koer hüljatud ja üksi jäetud.Vahtsõst oll pini maaha jätet ni ütsik.
24Mul on väga hästi meeles see tunne, et reetsin oma sõbra ning oleksin ise pidanud olema arukam kogu selle protsessi vältel.Mul om väega häste meelen tuu tunnõ, et ma olli uma sõbra maha salanu ja olõsi esi pidänü olõma märksämb kõgõ tuu asakäügi man.
25Aga seda ma lihtsalt ei osanud.A tuud ma es mõista kuigi.
26Igatahes on koeraplika nüüd juba mitu aastat Soomes olnud ning hiljuti kirjutasin ka varjupaiga töötajatele, et küsida, kuidas tal küll minna võiks.Niivainii om piniplika nüüd jo mitu aastakka Soomõn olnu ja ildaaigu ma kirodi ka varopaiga tüütäjile, et küssü, kuis täl kül minnä võissi.
27Vastust ma kahjuks saanud ei olegi, loodan aga, et kõik on rahunenud ja see truu sõber on leidnud endale koha kellegi teise elus, ja on ise sealjuures väga õnnelik.Vastust ma kahos ei olõki saanu, aga ma looda, et kõik om taltunu ja tuu truvv sõbõr om löüdnü hindäle kotusõ kinkagi tõõsõ elon, ja om esi ütellisi väega õnnõlinõ.
28Mina aga sain sellest saagast valusa õppetunni, et isegi kui teed enda arvates midagi väga head ja õilsat, võib see lõpuks välja kukkuda halvasti.A ma sai tuust saagast halusa oppusõ, et esiki ku tiit hindä arust midägi väega hääd ja ausat, või tuust iks peräkõrd halva tulla.
29Mitte, et ma kahetseks midagi või arvaks, et teisiti oleks paremini läinud.Mitte et ma kahitsõsi midägi vai arvasi, et tõistmuudu olõsi parõmbahe lännü.
30Lihtsalt olen veendunud, et oleksin osanud seda olukorda ka paremini lahendada, kui keegi oleks vaid öelnud, kus, ning millised on minu vead.Ma õnnõ olõ kimmäs, et olõsi mõistnu tuust saisust parõmbahe vällä tulla, ku kiäki olõsi õnnõ ülnü, kon ja määntsit viko ma olõ tennü.
31Kratu jääb mulle aga alatiseks meelde ning see, kuidas üks kuri, värisev, alandlik koeraplika muutus lõbusaks, energiliseks ja sõbralikuks taskukutsuks, oli midagi, mida ei oleks võimalik ka parima tahtmise juures unustada.A Kratu jääs mullõ igäväste miilde ni tuu, kuis üts kuri, värisejä, alahiitjä piniplika muutu ilolidsõs, väke täüs ja sõbras karmanipinis, oll midägi, midä ei annasi unõhta ka sõs, ku väega tahasi.