Tekst nr: 147

1Isal oli väike mahagonvineeriga kaetud puust karp, mida kaunistasid vasksed inkrusteeringud.Esäl oll väiku puust karp, päält mahagonivineeriga, ilostõt vasitsidõ sissepannustõga.
2Omal ajal oli see kindlasti üks ilus kirjatarvete karp, milles oli tindipott, kuivatuspaberid ja muu vajalik.Umal aol oll tuu kimmähe üts illos kirätarbidõ karp, kon sisen olli tindipott, kuiotuspaprõ ja muu, midä vaia.
3Nii kaua kui ma mäletan, oli see karp isal alati olnud, ja oli kuni ta surmani.Nii kaugõlõ, ku ma mälehtä, oll tuu karp esäl kõgõ olnu, ja oll kooni tä surmani.
4Ta hoidis karbis oma tähtsaid dokumente, sõjas saadud aumärke ja linte, fotosid, peamiselt sõja-ajast, aga ka perekonnapilte.Tä hoit karbin ummi tähtsit paprit, sõan saaduid avvumärke ja linte, pääväpilte, innekõkkõ sõaaost, aga ka perrepilte.
5Seal oli veel ka suupill.Sääl oll viil ka huulõpill.
6Ükskord kuulsin, kuidas ta seda omaette mängis ning ma märkasin, et tal oli sellepärast kuidagi nagu piinlik.Ütekõrra kuuli, kuis tä tuud hindäette mänge, ni panni tähele, et täl oll kuigi nigu häpe tuu peräst.
7See karp oli isa mälestuste laegas ning mind, kui olin väike, tõmbas karp lakkamatult ligi.Tuu karp oll esä mälehtüisi laadik ni minno, ku ma väiku olli, tõmmas karp ütesttüküst ligi.
8Pidasin seda sala-aarete panipaigaks.Ma pei tuud salavaranduisi pannipaigas.
9Karpi ei tohtinud puutuda.Karpi tohi es puttu.
10See oli sõnatult, samas rangelt keelatud.Tuu oll keelet, ilma sõnolda, a üteliidsi kimmähe.
11Ükskord, olin siis umbes neljane, kui isa oli tööl ja ema oli vist korraks poodi suitsu järele läinud, ei suutnud ma kiusatusest võitu saada.Ütekõrra, olli sõs nii neläne, ku esä oll tüü man ja emä oll vast kõrras puuti suidsu perrä lännü, es suta ma kiusahtusõst jako saia.
12Ma tegin karbi lahti, avasin selle rabavalt väärtuslikke aardeid sisaldava laeka...ning leidsin midagi, mida polnud osanud oodata ega iialgi näinud.Ma tei karbi valla, pästi valla tuu laadigu, kon sisen olli varandusõ, mink hind pidi hõngu kinni võtma...ni lövvi, midä olõ-õs mõistnu uuta ega olõ-õs ilman nännü.
13See oli hõbedast taskukell, mida sai avada, mängima panna ja puha.Tuu oll hõpõuur midä sai valla lüvvä, mängmä panda ja midä kõkkõ.
14Kell oli kunagi olnud vanaisa oma.Kell oll kunagi olnu vanaesä uma.
15Nojah.Nojah.
16Umbes viie minutiga õnnestus mul see elegantne ese ära lõhkuda, seierid lahti kiskuda, pooled lahutada, vedru üle keerata.Nii viie minodiga läts mul kõrda tuu piinü asandus är lahku, tseieri külest kakku, poolõ lahuta, vedro üle käändä.
17Kohkunult ja häbi tundes püüdsin leida kohta, kuhu kellatükid peita.Hiitümise ja häbüga kai ma löüdä kotust, kohe kellätükü käkki.
18Väikesele inimesele tundub, teadagi, et kõik ümbritsev on suur asub kõrgel.Väiksele inemisele paistus, teedäki, et kõik ümbretsõõri om suur ja sais kotgõl.
19Mulle näis, et tõeliselt hea peidukoht võiks olla naabri kuuri räästarenn hoovipoolses käigus.Mullõ tull ette, et tõtõst hää käküs võisi olla naabri kuuri kaartõalonõ renn hoovipuulsõn käügin.
20Ma ronisin alatasa selle käigu müüridel ja kuuri katusel.Ma ronõ üttealasi tuu käügi müüre piten ja kuuri katusõ pääl.
21Sinna sai kergesti üles.Sinnä sai hõlpsahe üles.
22Ja sinna ma siis kella peitsingi arvates, et leidsin kindla koha.Ja sinnä ma sõs kellä käkegi, umast arust kimmä kotusõ pääle.
23Aga ma ei arvestanud, et isa on nii pikk mees, et näeb 15 cm kõrguselt alla naabri kuuri räästarenni, kui ta seda käiku mööda töölt koju tuleb.Aga ma es rehkendä, et esä om nii pikk miis, et näge 15 cm korgusõlt alla naabri kuuri kaartõrenni, ku tä tuud käüki piten tüült kodo tulõ.
24Kui isa sel päeval koju jõudis, esitas ta mulle otsemaid küsimuse: “Kas sa, Paul, käisid mu karbi kallal?“ Ma neelatasin ja valetasin muidugi, öeldes: „Ei käinud.“ Ta esitas selle küsimuse veelkord ja ka kolmandat korda.Ku esä tuu päiv kodo joud, haard tä kõrraga mu käest küssü: "Kas sa, Paul, kävet mu karbi man?" Ma neelähti ja muidoki võlsõ, ütli: "Es käü." Tä küsse tuudsamma viil kõrra ja ka kolmandat kõrda.
25Mina jäin kindlalt oma vale juurde.Ma jäi kimmäs umalõ võlsilõ.
26Isa käskis mul endaga kaasa tulla.Esä käske mul hindäga üten tulla.
27Ta tõstis mu jalgrattaraamile kinnitatud lapsetooli istuma ja hakkasime sõitma.Tä nõst mu jalgrattalõ raami külge pantu latsõtooli pääle istma ja mi naksi sõitma.
28Isa küsis mult sama küsimust neljandat, viiendat ja kuuendat korda, minul jätkus kangekaelsust kinnitada, et mina karpi ei puutunud.Esä küsse mu käest samma asja neländät, viiendät ja kuvvõndat kõrda, ma olli küländ kammõlik, et kittä: mina karpi es putu.
29Jõudsime kohaliku politseijaoskonna trepi ette.Saimi uma politseijaoskunna trepi ette.
30Mäletan, et ukse kohal rippus sinine lamp.Ma mälehtä, et ussõ kotsil rippu sinine lamp.
31Suurt kasvu politseinik seisis kergelt ette-taha kõikudes trepi ülemisel astmel.Korgõt kasvu politsei saisõ trepi ülemädse tuhvi pääl ja kõigut hindä kergüisi ette-taadõ.
32Tal olid jalas hiigelsuured mustad, läikivad saapad, nagu politseinikel tavaliselt on.Täl olli jalan perädü musta, läükvä saapa, nigu politseiel hariligult omma.
33Politseinikul oli kiiver peas ning selle tõttu näis ta veel suurem.Politseil oll kiivri pään ni tuuperäst näkkü tä viil suurõmb.
34Seisime isaga alumisel trepiastmel.Mii esäga saisi alomadsõ trepituhvi pääl.
35Mu põsed õhetasid kohutavalt.Mu palgõ veredi armõtuhe.
36Isa kordas oma küsimust, mina vastasin eitavalt.Esä kõrras umma küsümist, ma ütli vasta ei.
37Järgmisel astmel oli mu vastus ikka ei, kuid juba kolmandal astmel, kui seisin vastamisi politseinikust hiiglasega, ma alistusin ja tunnistasin oma teo üles.Järgmädse tuhvi pääl oll mu vastus iks ei, a joba kolmanda tuhvi pääl, ku ma saisi vastatsidõ mürägu politseiga, anni ma alla ja avaldi uma teo är.
38„Jah, mina käisin karbi kallal!“ Ja puhkesin nutma."Jah, mina käve karbi man!" Ja panni ikma.
39Isa ei lausunud sõnagi.Esä lausu es sõnnagi.
40Istusime jälle rattale ja sõitsime koju.Istõmi jäl ratta sälgä ja sõidimi kodo.
41Mul on meeles, et istusin sel õhtul hulk aega koera kõrval köögivalamu all.Mul om meelen, et ma istõ tuu õdak hulka aigo pini kõrval köögin kraanikausi all.
42See oli koera magamiskoht.Tuu oll pinil makamisõkotus.
43Isa ei meenutanud seda lugu hiljem mitte kunagi, kuid mulle tuleb see aeg-ajalt meelde ja valmistab piina.Esä es tulõda tuud luku ildampa kõrdagi miilde, a mul halgahtus tuu aig-aolt miilde kül ja tege vaiva.