Tekst nr: 145

1Lugu pärineb lapsepõlvest, kui ma alles lasteaias käisin.Lugu om peri latsõpõlvõst, ku ma viil latsiaian käve.
2Minu rühmas oli üks poiss, kes mulle kohe üldse ei meeldinud.Mu rühmän oll ütspoiss, kiä mullõ õkva sukugi es miildü.
3Ta oli selline paras kaak, kes alati sattus pahandustesse ja keeras kõikidele igasugust jama kokku.Tä oll sääne paras pasatski, kel ütteviisi tull ette pahanduisi ja kiä käänd kõigilõ kõgõsugumast jamma kokko.
4Ta oli minust umbes kaks aastat noorem ja me ei suhelnud omavahel.Tä oll minost nii kats aastakka noorõmb ja umavaihõl mi läbi es käü.
5Kui olin viiendas klassis, saabus äkki see poiss meie kooli, kolmandasse klassi.Ku ma viiendän klassin olli, tull äkki tuu poiss mii kuuli, kolmandahe klassi.
6See ei meeldinud mulle kohe üldse, sest kohe tulid meelde ebameeldivad mälestused lasteaiast.Tuu es miildü mullõ õkva sukugi, selle et kõrraga tulli miilde vastamiilse mälehtüse latsiaiast.
7Kuid ühel päeval oli koolis suur kõmu just selle poisi üle.Aga ütspäiv oll koolin kõva kõlahus õkva tuu poisi kotsilõ.
8Nimelt oli ta koos oma ema ja väikse õega sattunud autoavariisse.Nimelt oll tä üten uma imä ja väikse sõsarõga trehvänü autoõnnõtustõ.
9Ja nii nagu lehed kirjutasid, oli poiss oma ema ja väikse õe autost päästnud ja abi kutsunud, - ta oli sooritanud tõelise meheteo!Ja nii nigu lehe kirodi, oll poiss uma imä ja väikse sõsarõ autost är pästnü ja api kutsnu, – tä oll kõrda saatnu õigõ meheteo!
10Sellel hetkel mõistsin ma, kui küüniline on inimesest halvasti mõelda.Tol kõrral ma sai arvo, ku häbemäldä om inemisest halvastõ mõtõlda.
11Anda talle kaudne hinnang ja luua selle põhjal tema kohta mingisugune eelarvamus ja mis kõige hullem, seda eelarvamust ka teistega jagada.Panda tä kaudõ paika ja luvva tuu perrä timä kotsilõ määnegi uskminõ ja miä kõgõ hullõmb, tuud uskmist ka tõisiga jaka.