Tekst nr: 143

1Mõtlesin, et panen kirja väikese sündmuse oma elust, kus lihtsalt ei saanud tegutsemata jätta.Mõtli, et panõ kirja väikse johtumisõ umast elost, kon kuigi es saa jättä nii, et ei olõs midägi tennü.
2See toimus 3 või 4 aastat tagasi kevadel.Tuu oll 3 vai 4 aastakka tagasi, keväjä.
3Tol ajal elasin veel Lasnamäel ning kasutasin linna saamiseks bussi nr 67 või 68.Tuudaigo ma elli viil Lasnamäel ja et liina saia, tarvidi bussi nr 67 vai 68.
4Sõitsin bussiga rahulikult linna poole, kui järsku kuulsin tagantpoolt vanema meesterahva häält pahurdamas vene keeles kellegagi.Sõidi rahun bussiga liina poolõ, ku äkki kuuli takastpuult vanõmba meesterahva hellü mõrostaman vinne keeli kinkagi pääle.
5Läksin inimlikust uudishimust lähemale ja sain mõne hetke pärast aru, et tal on abi vaja, aga keegi ei suvatsenud millegipärast teda aidata.Lätsi inemlidsest uudishimost ligembäle ja sai kõrrakõsõ ao peräst arvo, et täl om api vaia, a kiäki es võta minkagiperäst vaivas timmä avita.
6Läksin lähemale ja küsisin, et kas ma saan teda aidata ning ta vastas, et tunneb ennast halvasti  ja ei suuda püsti tõusta.Lätsi lähembähe ja küsse, et kas ma saa timmä avita ni tä ütel vasta, et tund hindä halvastõ ja ei saa pistü tulla.
7Kui peatus lähenes, siis ma üritasin teda käe alt toetada, et välja liikuda, aga see ei õnnestunud.Ku piätüs naas kätte joudma, sõs ma proomõ tukõ timmä käe alt, et välläpoolõ liiku, a tuu es õnnistu.
8Selle peale muutus ta närviliseks ja lihtsalt hakkas karjuma, et jäta siis mind siia, las ma suren siinsamas.Tuu pääle tä läts närvi ja naas õkva rüükmä, et jätä sõs minno siiä, las ma koolõ siiäsamma.
9Inimesed ei pööranud suuremat talle suuremat tähelepanu isegi pärast seda! Ma siis helistasin kiirabisse ja rääkisin, et selline meesterahvas, sellise hädaga ja sellise bussi peal, et järsku saab kiirabiauto tulla peatusesse vastu ja aidata, aga selle peale ütles dišpetser mulle, et peate ise maha tulema ja siis peatuse ütlema, et ainult sel juhul saab aidata.Inemise tii es timäst suurõmbat vällä esiki päält tuu! Ma sõs kõlisti kipõlõabilõ ja kõnõli, et sääne meesterahvas, sääntse hädäga ni sääntse bussi pääl, et peräkõrd saa kipõtohtrimassin tulla piätüste vasta ja avita, a tuu pääle ütel dispetšer mullõ, et piät esi maha tulõma ja sõs piätüse ütlemä, et õnnõ sääntsel kõrral saa avita.
10Järgmises peatuses ma jooksin bussijuhi juurde ja üritasin talle selgeks teha, et meil on probleem, kuid bussijuht keeldus esialgu mind kuulamast.Järgmädsen piätüsen ma joosi bussijuhi mano ja tahi tälle selges tetä, et meil om sääne hädä, a bussijuht es võta minno edeotsa jutulõ.
11Ülejärgmises peatuses lõpuks suutsin talle käte ja jalgadega selgeks teha (mees eesti keelt ei mõistnud), et ta peab appi tulema ning tõstsime vanema meesterahva bussipeatuses pingi peale, kus ta hakkas mind ka kohe hoolega tänama ja oma eluloost lugusid rääkima, kui abi ootasime.Ülejärgmädsen piätüsen lõpus sai tälle kässi ja jalgoga selges tettüs (miis esti kiilt es mõista), et tä piät appi tulõma ni mi nõsti vanõmba meesterahva bussipiätüsen pingi pääle, kon tä naas minno ka kõrraga hoolõga tennämä ja umast elost asjo kõnõlõma, ku api oodimi.
12Lõpuks jõudis kiirabiauto kohale, ning mees viidi minema.Peräkõrd joud kipõtohtrimassin peräle, ni miis viidi minemä.
13Ma siiamaani vahel mõtlen temast, et kas temaga sai kõik korda ja kuidas tal läheb.Ma seenimaani tõõnõkõrd mõtlõ timäst, et kas täga sai kõik kõrda ja kuis täl lätt.
14Ja ma samuti imestan ka inimesi, kes näevad abivajajat, aga ei aita.Ja niisamatõ ma imehtä ka inemiisi, kiä näevä abitarvitajat, a ei avida.