Tekst nr: 134

1Lapsepõlv oli õnnelik.Latsõpõlv oll õnnõlinõ.
2Pikad soojad suved, roheline muru, külmad ja lumised talved ja seda kõike lähedaste inimeste seltskonnas.Pikä lämmä suvõ, halas muro, külmä ni lumidsõ talvõ ja kõik tuu iks ummi inemiisi seldsin.
3Mitte kunagi ei pidanud millestki puudust tundma, õnnetu olema või muretsema, mis tujuga järgmine hommik ärgata.Ilman es piä minkastki puudust tundma, õnnõdu olõma vai murõhtama, mis tujoga järgmäne hummok herädä.
4Seda kõike selle õhtuni.Tuud kõkkõ kooni tuu õdaguni.
5Ema ja isa ei saanud omavahel väga hästi läbi, isal olid pikad tööpäevad, ema hoolde jäin aga mina.Emä esäga es saa hindäkesken väega häste läbi, esäl olli pikä tüüpäävä, a imä huuldõ jäie ma.
6Ühel õhtul panin oma toas tule põlema ning mind ootas mu tolleajani kõige toredam kingitus – isa kingitud esimene jalgratas.Üts õdak panni uman tarõn tulõ palama ni minno uut mu kõgõ torrõmb kingitüs tooniaoni – esä kingit edimäne jalgratas.
7Roosa, abiratastega ja sitside-satsidega kaunitatuna seisis see keset tuba.Roosa, abirattidõga, tsitse ja satsõga ehit, saisõ tuu kesk tarrõ.
8Tundsin end maailma õnnelikuma lapsena.Tundsõ hinnäst ollõv maailma kõgõ õnnõlidsõmb lats.
9Isa näitas, kuidas pidurid töötavad ning tegime esimese sõidu meie koteri elutoas.Esä näüdäs, kuis tormasõ tüütäse ja mi tei edimädse sõidu mi kortina elotarõn.
10Kõik tundus sama ilus ja roosa, kui see jalgratas – kuni ühe hetkeni, kui isa ütles, et ta läheb nüüd ära.Kõik näüdäs niisama illos ja roosa, nigu tuu jalgratas – kooni tull tuu rehk, ku esä ütel, et tä lätt nüüd är.
11Ei saanud siis päris täpselt aru, kuhu ta minema peab või miks üldse peab.Es saa sõs peris selgehe arvo, kohe tä minemä piät vai mille peräst ülepää piät.
12Kuid tema piirdus vaid sellega, et läheb ära ja ütles, et ei tea, millal järgmine kord näeme.A timä es ütle muud, ku et tä lätt ärä ja ei tiiä, kuna mi järgmäne kõrd näe.
13Joostes pisarais isale koridori järgi ja läbi nutu öeldes – „Issi, palun ära mine ära“, mäletan sellest õhtust viimasena isa suure ja kareda käega tehtud paid ning silme ees nõukaaegse nahast ukse kinni minemist.Joosi esäle kalitorri piten järgi ja läbi iku sai ültüs – "Tätä, minku-i ärä, olõ hää!", ja viimäne asi, midä ma tuust õdagust mälehtä, oll esä suurõ ja kahrõ käega tett pai ni tuu, kuis nõukaaonõ nahast uss silmi iin kinni läts.