Tekst nr: 121

1Võrumaa rahvarõivadVõromaa rahvarõiva
2Teksti autor on Reet Piiri (ERM)Teksti autor om Reet Piiri (ERM)
3Rõivamoed kujunesid välja rahva majanduslikele ja tehnilistele võimalustele vastavalt, olulised olid ka ajalooliselt väljakujunenud tavad ja ilumõiste.Rõivamoodu kujoni vällä rahva majanduslikkõ ja tehniliidsi võimaluisi perrä; ololidsõ olli aoluulidsõlt vällä kujonõnu tava ja ilomõistõ.
4Tähtis oli, et rõivad rahuldaks neid nõudmisi, mida seadsid ette kliima ning elu- ja töötingimused.Tähtsä oll, et rõiva vastanu ilma-, elo- ja tüütingimüisile.
5Rõivamoode mõjutasid kõrgemate seisuste moerõivastus ning ka naabrite seljas nähtu.Rõivamuudõ mõodi korõmbidõ inemiisi moodurõiva ja ka naabridõ sälän nättü rõiva.
6Näiteks võtsid Võrumaa ja setu mehed vene meestelt üle särgi pükstel kandmise kombe.Näütüses võti Võromaa ja seto mehe vinne miihilt käest üle moodu hamõht kaadsu pääl kanda.
7Mujal Eestis kandsid mehed särki pükstes.Muial Eestin kanni mehe hamõht kaadsu seen.
8Ka püksid õmmeldi Võru- ja Setumaal pikemad kui põhjapoolses Eestis, kusjuures püksisäärtele tõmmati peale põlvini ulatuvad sukad või kaeti sääred mähiste rasudega.Püksi ummõldi Võro- ja Setomaal pikembä ku põha puul Eestin ja noilõ tõmmadi pääle põlvini suka vai katõti seere rasudõga.
9Venelaste rõivastusest võeti üle ka mood kaunistada üleriideid punase kaaruspaelaga, see komme levis lõunapoolsele Tartumaale, mulgi aladele ning Pärnumaalegi.Vindläisi rõividõ mant võeti üle muud ilosta ülerõivid verevä kaaruspailaga. Tuu kommõ läts edesi ka lõunapoolidsõlõ Tartomaalõ, mulgi maiõ pääle ja Pärnumaalõgi.
10Vene rahvarõivaste kaunistuste eeskujul levisid Võrumaal punasest puuvillasest nn maagelõngast valgele linasele riidele sissekootud või tikitud kirjad.Vinne rahvarõividõ kaunistuisi iinkujol levisi Võromaal vereväst puuvilladsõst maagõlangast valgõlõ pakladsõlõ rõivalõ sissekoedu vai ummõldu kirä.
11Selline kaunistusviis levis näiteks setudel laia, Võrumaa naiste särkidel aga kitsama kirjatriibuga varrukapäral.Säänte mooduga naati ilostama näütüses seto ja Võromaa naisi hammõkäüsside otsõ. Seto mustri oll laemb ku Võromaa naisi hammõkäüseotsa mustri.
12Mujal Eestis kohtame varrukate kaunistusi ainult värvlitel.Muial Eestin ilostõdi õnnõ käüsside värvlit.
13Naabrite lätlaste rõivastusest said mõjutusi Rõuge ning eriti Hargla ja Karula kihelkonna rahvas.Naabriidõ lätläisi rõividõ mant võtti nitti Rõugõ, a esierälidselt Harglõ ja Karula kihlkunna rahvas.
14Siingi peeti ilusaks valgeid või helehalle villaseid  ülerõivaid.Sääl peeti ilosis valgit vai hellehahku villatsiid ülerõivit.
15Naised õppisid siin lätlaste eeskujul kuduma läbivillaseid vöid, mida kutsutigi  lätilapilisteks vöödeks.Naasõ opõ lätläisi käest kudama läbivillatsiid vöid, midä kutsutigi lätilapiliisis vöis.
16Kõik nähtud eeskujud ei mõjutanud siiski nii palju kohalikku omapära, et siinne rõivastus  tervikuna  oleks oluliselt sarnanenud naabrite omaga.A olkugi, et lätläisi rõivit nätti sakõst, es mõoda tuu inemiisi ja paiklikku umaperrä niipallo, et rõiva olõssi naabridõga üttemuudu lännü.
17Rõivad valmistati kodukootud villaset või linasest kangast.Rõiva tetti koton koetu villadsõst vai pakladsõst rõivast.
18Linasest tehti särgid, naiste peakatted, põlled, suvised meeste püksid  ja  üleriided.Pakladsõst tetti hammõ, naisi pääkattõ, põllõ, suvidsõ miihi püksi ja ülerõiva.
19Villasest õmmeldi mitmesugused pealisrõivaid, samuti kooti kindad, sokid ja sukad.Villadsõst ummõldi mitmasugudsõ päälmädse rõiva, koedi suka ja kinda.
20Lõngad värviti taimevärvidega.Langa värviti hainuga.
21Põhiosa rõivastusest aga oli kaua aega värvimata: linased riided valgeks pleegitatud, villased riided aga valdavalt lambavilla värvi valged, hallid, pruunid, mustad.A suur osa rõivist ollkavva aigu värvmäldä: pakladsõ rõiva pleegitedi valgõs, villadsõ rõiva olli inämbjaolt lambavilla värvi valgõ, haha, pruuni, musta.
22Lõng kedrati vakutud villadest.Lang kedräti villost.
23Pärast kudumist vanutati riiet tugevalt, nii et see nägi välja nagu vilt.Pääle kudamist vanutõdi rõivast väega, nii et tuu näkk vällä nigu vilt.
24Sellist riiet hinnati vastupidavaks.Arvati, et sääne rõivas pidä kavva vasta.
25Kui 19. saj. lõpupoolel hakati villaveskite teenuseid kasutama, siis muutus riie õhemaks ja kergemaks.Ku 19. aastagasaa lõpupoolõ naati villaveskiid kasutama, läts rõivas ohukõsõmbas ja kerembäs.
26Vanemad inimesed pidasid sellisest riidest õmmeldud rõivaid vähe vastupidavateks ja kokkuvõttes lõnga raiskamiseks.Vanõmba inemisepidäsisääntsest rõivast ummõlduid rõivid vähä vastapidäväs ja kokkovõttõn langa raiskamisõs.
27Rõiva juures peeti väga oluliseks, et see peaks kaua vastu.Rõiva man peeti väega ololidsõs, et tuu pidänü kavva vasta.
28Õmblustööd tehti käsitsi, linase niidiga, lihtsate, materjali säästvate lõigetega.Ummõlustüü tetti käsitsi, pakladsõ niidiga, lihtsidõ nittega ja vähätsiide lõikidõga, nii et pallo matõrjaali kaoma ei läässi.
29Tähtsamaks rõivaesemeks oli linasest riidest särk.Väega tähtsä rõivas oll paklanõ hamõ.
30Lastel oli see tihti ainsaks rõivaesemeks ja nii pidid lapsed vähegi külmemate ilmadega toas istuma.Sakõst oll tuu latsõl ainomadsõs rõivas ja külmemidõ ilmuga pidi nää tarõn istma.
31Täiskasvanud naiste särk jakuga hamõ koosnes kahest osast, peenemast riidest piha ning seeliku alla peitu jääva jämedamast takusest riidest alaosaga.Täüskasunuidõ naisi jakuga hammõl oll kats ossa, peenembäst rõivast piha ni jämmembäst pakladsõst rõivast tett alaosa, mia jäi undrugu ala.
32Pihaosaks murti riie kahekorra kokku, sisse lõigati T-kujuline kaelaava.Pihaosa jaos murti rõivas katõkõrdsõlt kokko, lõigati sisse T-kujolinõ kaalamulk.
33Meeste ja laste särk oli õmmeldud naiste särgiga  sarnaselt, ainult et see oli ühes tükis, st puudus jätk.Miihi ja latsi hamõ oll ummõld nigunaisigi hamõ, õnnõ tuu oll üten tükün, jakk oll puudus.
34Särk oli Lõuna-Eestis nii pesu ülesannetes, kui ka pealisrõivaks, st käidi ka särgiväel.Hamõ oll Lõuna-Eestin nii mõsu iist ku päälüsrõivas, tuu tähendäs, et käüti ka õnnõ hammõga.
35Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse.Undruk oll täüskasunu naasõ rõivas.
36Seeliku saamine tähistas tüdruku suguküpsust ja seeliku esmakordset ümberpanekut saatis eriline tseremoonia.Undrugu saaminõ tähend tütärlatsõ joudmist naasõikkä ja undrugu edimäne ümbrepanõk ollperis umaette tähtsä toiming.
37Säilinud teadete järgi kanti Võrumaal kohati veel 19. sajandi algulgi vanapärast ümber keha mähitavat vaipseelikut kõrikut.Üleskirotõt tiidmiisi perrä kanti Võromaal paiguldõ viil 19. aastasaa algulgi vanaperäst ümbre kihä mähki kõrikut.
38Selle kõrval levis juba ka moepärane kokkuõmmeldud seelik, mis Harglas, Karulas, Rõuges, Põlvas, Urvastes säilis vaipseelikutele omaselt ühevärvilisena, valge või helehallina.Tuu kõrval naati joba kandma ka mooduperäst kokkoummõldut undrukku, miä Harglõn, Karulan, Rõugõn, Põlvan ja Urvastõn hoit alalõ umma värvi – valgõt vai hellehahka.
39Tasapisi võeti omaks mujal Eestis levinud pikitriibuliste seelikute mood.Veitsüviisi võeti umas muial Eestin ollu triibuliidsi undrikite muud.
40Triibuseelikud tehti uue moe kohaselt kaharad, värvli alla seatud voltidega.Nuu tetti vahtsõ moodu perrä laja ja värvli ala säeti voltõ.
41Koduse käsitööna kujunesid seelikud nii värvi- kui ka triibukombinatsioonilt paikkonniti erinevateks.Undrikkõ tekk egäüts koton esi ja nii tulli nuu nii värve ku juttõ poolõst paiguldõ esisugumadsõ vällä.
4219. sajandi 70. aastatel hakati kuduma ka ruudulist seelikukangast (Karulas, Rõuges, Urvastes).19. aastagasaa 70. aastil naati Karulan, Rõugõn ja Urvastõn kudama ka kruudulist prundsirõivast.
43Et toekam välja näha ja soojem oleks, kanti korraga kahte-kolme, vahel rohkemgi seelikut.Et paksõmb vällä nätä ja ka lämmämb olõssi, kanti kõrraga kattõ-kolmõ pruntsi, vaihõl viilgi inämb.
44Mehed tõmbasid särgile püksid kal(t)sad, kaatsad. Nagu eelpool öeldud, kanti siin kohati särki ka pükstel, sidudes peale kitsa vöö.Mehe tõpsi hammõ pääle kaadsa, pääle köüdeti ahtagõnõ vüü.
45Oluliseks detailiks rõivastuses olidki vööd.Vüü olliki väega tähtsä.
46Vöö seati juba väikese tüdruku särgile, lootes, et nii kasvab tüdruk peenepihaline.Tuu säeti joba väiku tütärlatsõ hammõ pääle, selle et tuuga loodõti, et nii kasus peenükese pihaganoorik.
47Vöö ülesanne oli hoida koos särki kui oldi särgiväel, hoida üleval seelikut, kui seelik oli värvlita, hoida koos mehe pikk-kuue hõlmu.Vüü hoit kuun hamõht, ku olti õnnõ hammõga, avit üllen hoita undrukku, ku tuul es olõ värvlit, ja avit kuun hoita mehe pikä kuuba hõlmu.
48Lisaks usuti, et vöö kaitseb selle kandjat.Pääle tuu usuti, et vüü kaits tuu kandjat.
49Arvati, et tugevalt ümber keha mähitud vöö hoiab inimest haiguste eest, selletõttu isegi magati, vöö tugevalt ümber piha keritud.arvati, et tugõvalt ümbre kihä mähit vüü hoit inemist haiguisi iist, tuuperäst eski maati nii, et vüü oll tugõvalt ümbre kihä mähit.
50Meie kliimas on oluline, et rõivas annaks sooja.Mii ilma man om ololinõ, et rõivas annassi lämmind.
51Vanimaks ülerõivaks on olnud mitmesugused õlakatted, mis ümber võetuna kaitsesid nii vihma, tuule kui külma eest.Kõgõ vanõmbas ülerõivas omma olnu mitmasugudsõ olgõ katmisõs mõtõldurõiva, miä ümbrevõetult kaidsi nii vihma, tuulõ ku külmä iist.
52Võrumaal püsisid nii linased  linikud kui villased kõrikud igapäevases kasutuses kauem kui mujal Eestis.Võromaal püssi nii pakladsõ lina ku villadsõ kõriguegäpäävädsen kasutusõn kavvõmb ku muial Eestin.
53Üheks tähtsamaks riideesemeks oli pikk-kuub ehk suur-särk.Ütes tähtsämbäs rõivas oll pikk kuup.
54Külmaga tõmbasid väikesed lapsedki selle otse särgile.Külmäga tõpsi väikulatsõki tuu õkva hammõ pääle.
55Täiskasvanutel oli see oluline rõivaese kodust välja minnes.Täüskasunuilõ oll tuu ololinõ rõivas kotust vällä minnen.
56Suursärgid õmmeldi vastupidavast lambavilla värvi kangast.Pikä kuuba ummõldivastapidäväst lambavilla värvi rõivast.
57Vastavalt moe muutustele hakati pidulikke suur-särke õmblema ka tumesinisest või mustast riidest.Ku muud muutu, naati pidolikkõ pikki kuupõ umblõma ka tummõsinidsest vai mustast rõivast.
58Selline muutus ei leidnud igal pool vastuvõttu, näiteks kanti  Harglas veel 20. sajandi algulgi vanapäraseid valgeid suur-särke.Sääne muutus es lähä egäl puul läbi, näütüses kanti Harglõn viil 20. aastagasaa algulgi vannamuudu valgit pikki kuupõ.
59Muutumatuna püsis aga Võrumaale iseloomulik punane kaaruspaelkaunistus.A miä sukugi es muutu, oll Võromaalõ umanõ verrev kaaruspailailostus.
60Mida rikkam oli inimene, seda rohkem oli mustrisse seatud keerdusid, mõnel vaesemal olnud paelad üsna sirgelt kuuele õmmeldud.Midä rikkamb oll inemine, tuud inämb oll mustri sisse säet kiirdõ, a mõnõl vaesõl olnu paila peris sirgõhe kuuba pääle ummõldu.
61Moodsa ülerõivana tulid suursärkide kõrval 18-19. sajandi vahetuse paiku tarvitusele naistel jakitaolised kampsunid ja meestel lühikesed pintsakulaadsed vatid.Muudsan rõivan tulli 18-19. aastagasaa vaihtusõ paiku tarvituistõ naisi jakitaolidsõ kampsi ja miihil lühkü pindsaku muudu vati.
62Algul õmmeldi need suursärgilõikelied, kohapeal nimetatud pihtsärk.Algul ummõldi nuu pikä kuuba nitiga, paiga pääl kutsuti noid pihthammõs.
63See ulatus veidi allapoole vöökohta, lõige ja kaunistused olid nagu suursärgilgi.Tuu küündü veidü allapoolõ vüükotust, lõigõ ja kaunistusõ olli nigu pikälkuubalgi.
64Hargla naised kandsid sellist valget villast pihtsärki veel 20. sajandi algulgi Hargla naised.Harglõ naasõ kanni säänest valgõt villast pihthamõt viil 20. aastagasaa algulgi.
65Mujal Võrumaal hakati 19. sajandi keskpaiku kandma uuemamoelist liibuva pihaosaga seesidega kampsunit.Muial Võromaal naati 19. aastagasaa keskpaigan kandma vahtsõmbamoodulist ligi kihhä pihaosaga seesega kampsi.
66Koos uute riietusesemetega levis nii naiste kui meeste üleriietes potisinine värv.Vahtsiidõ rõividõga üten tullka vahtsõnõ potisinine värv.
67Talvel pakasega kanti  lambanahkseid kasukaid ja karusnahkseid talvemütse.Talvõl külmäga kanti lambanahast kaskit ja eläjänahast talvõmütse.
68Jalas kanti veisenahast pastlaid.Jalan olli lehmänahast tsuvva.
69Suvisel ajal käidi palju paljajalu, soistel heinamaadel kanti ka niinest, pajukoorest või kasetohust punutud viiske.Suvidsõl aol käüti pallo pallidõ jalgoga, suu pääl kanti lõhmussõkoorõst, paiukoorõst vai kõotohust tettüid viiskõ.
70Saapad ja ummiskingad kuulusid harva talurahva rõivatusse.Saapa ja ummiskängä käve talorahva rõividõ mano.
71Täieliku piduliku rõivakomplekti said noormehed ja neiud leeriks, millega tähistati täisealiseks saamist.Tävveligu pidoligu rõivakomplati sai noorõmehe ja näio leeris, miä tähend ütelisi ka näide täüskasunus saamist.
72Vallalise ja abielumehe rõivastus ei erinenud.Vallalidsõ ja abielomehe rõiva es olõ tõnõ tõistmuudu.
73Vahet tehti aga naiste puhul.A naisi man oll vaih tunda.
74Kui neiu võis käia katmata peaga ja põlleta, siis abielunaise puhul peeti seda häbiasjaks.Ku näio võisõ kävvü palla pääga ja ilma põllõlda, sis abielon naasõ man peeti tuud häbüasas.
75Pulma ajal oli keskseks sündmuseks pruudi pea katmine abielunaise peakattega, ette seoti põll.Pulmõn ollgi väega tähtsäl kotussõl pruudi pää katminõ abielonaasõ pääkattõga, ette panti põll.
76Abielus naine ei tohtinud katmata peaga süüagi, seevastu mehed pidid aga söögilauas tingimata mütsi ära võtma.Abielon naanõ es või katmalda pääga süvvä kah, a mehe pidi söögilavvan kimmähe mütsü pääst är võtma.
77Mehed kandsid Haanja kübarseppade valmistatud hallist või mustast vildist kaabut küpärat.Miihil olliHaani küpärseppi tettü haha vai mustast vildist kübärä.
78Naiste peakatteks oli varasemal ajal kogu Eestis ümber pea mähitav linik.Naasõ mähe varahamba terven Eestin ümbre pää lina.
7917. sajandil tulid moodi tanud.17. aastagasaal tulli muudu tanu.
80Kuid pealinikute mood püsis visalt Mulgimaal, Peipsi-äärsel Tartumaal, Setumaal, Võrumaal.A päälinno muud püssi häste alalõ Mulgimaal, Peipsi veeren Tartomaal, Setomaal, Võromaal.
81Võrumaal võeti siiski enamikes kihelkondades 19. sajandi keskpaiku omaks tanu kandmise komme.Võromaal võeti siski 19. aastagasaa keskpaigan inämbäste üle tanu kandmisõ muud.
82Tanu pandi pähe nii, et see kattis juuksed täielikult.Tano pidi päähä pandma nii, et hiuussõ jäivä timä ala tävveniste.
83Moes oleva vormi andmiseks pandi varem pealiniku, hiljem tanu alla oma juuksepalmiku täienduseks veel riidest v takust valmistatud võru vahru.Et mooduga üten kävvü, panti innembi päälina, ildamb ka tano ala ummi hiuussidõ tävvendüses viil rõivast vai paklast tett vahr.
84Kogu Lõuna-Eesti pidulikule naiserõivastusele olid iseloomulikud suured rinnaeheted.Terve Lõuna-Eesti pidolikkõ naisirõividõ mano käve suurõ rinnaehte.
85Naiste, samuti meeste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati siingi väikeseid vitssõlgi.Naisi ja niisama ka miihi hammõkaala kinnipandmisõs tarvitõdi väikuid vitssõlgi.
86Naiste piduülikonda kuulus aga suur sõlg, mis seati särgi rinnale nii, et see kampsuni või suursärgi kaelusest nähtavale jäi.A naisi pidorõividõ mano käve suur sõlg, miä säeti hammõ pääle nii, et tuu paistu kampsi vai pikäkuuba kaalussõst vällä.
87Võrumaa naised sidusid kurgu alla veel punase paela, mille otsad jäid sõlele rippu.Võromaa naasõ köüdi kaala ala viil verevä paila, minka otsa jäi sõlõ pääle rippu.
88Punase paela peegeldus sõle metalsel helgil olevat näole andnud ilusa rõõsa jume.Verevä paila kuma metällist sõlõ pääl ollõv näolõ andnu ilosa rõõsadsõ helgähüse.
89Võrumaa rahvarõivastele on tervikuna iseloomulik mitmete vanade rõivavormide kauane kandmises püsimine: näiteks naiste pealinikute ja villaste ning linaste õlakatete kandmine üleriiete funktsioonis, rõivaste värv jne.Võromaa rahvarõivilõ om umanõ, et mitmõ vana asa hoitu kavva alalõ, näütüses naisi päälinikidõ ja villatsidõ ni paklaisi olarätte kandminõ ülerõiva ülessandin, rõividõ valgõ ja hahk värv jne.
9019.-20. sajandi vahetuseks oli aga siiski enamuses peredes omaks võetud uut moodi riided.A 19.-20. aastagasaa vaihtusõs oll sõski inämüisin perrin umas võedu vahtsõt vurhvi rõiva.
91Riiete õmblemisel hakati eeskuju võtma Euroopa moest st moeajakirjades pakutavast.Rõividõ umblõmisõ man naati iinkujos säädmä Euruupa nitte ja muudu, tuu tähendäs ka tuud, et võeti üle tuud, midä mooduaokirä paki.