Tekst nr: 119

1Tallinnast äraTalnast äräq
2Kui ma tollel pärastlõunal Tallinn-Tartu ekspressbussis istusin (Tallinnast oli nimelt kõrini saanud; ta oli mulle vastik), hakkasid mõtted iga lõuna poole liigutud kilomeetriga naljakamaks minema.Ku ma naassi tuu õdagu Talńa liinast ekspressbussiga Tarto poolõ tulõma (pääliin oll´ kopa iks väega ette vidänü), oll´ nii, et egä kilomiitrega lätsivä mõttõq pää seen naljakambast.
3Tuli meelde, et kui sõita mitte ekspressi, vaid piimapukk-postivahe tüüpi bussiga, on pealetulijateks põhiliselt vanemad maainimesed.Tull´ miilde, et ku sõita tuud vahet säändse riistaga, mis lää-iq üte huuga, a nõst egä posti vai piimäpuki man jalga, sys tulõva egän päätüsen pääle hinne vanõmpaq maainemiseq.
4Neil läheb alati endi maakamaralt lahtikangutamine ja masinasse ümberpaigutamine, noh, mitte just vaevaliselt, aga pikaldaselt küll.Nail om egä kõrd pussi pääle ronimisega aigo külq.
5Võrreldes kiiremate inimestega; nooremate-linnamatega näiteks.Mitte nigu nuuril.
6No ja bussijuht hakkab siis närvitsema: sõiduriist on vana, ajagraafikust on ta juba ammu maha jäänud, maanteel on alanud kevadkünd ja tal endal on kärsa peal imelikud vinnid.A pussijuhilõ tuu ei miildü: timäl om kipõ, tii om jälki lakk´a congit, aost om ärq maha jäädü ja kärsä pääl ommaq kah imelikuq vinniq.
7Reisijaid tuleb tagant kiirustada:Vaja naata cusk´ma:
8“Kuhu te soovite?!”“Kohe tiq sõidat?”
9Reeglina on küsija-roolihoidja häälerühmaks tenor, täpsemalt nasaaltenor.Hindäl täl om helü sääne, niguq noorõl kikkal, hinne läbi nyna.
10Aga Elmar on juba terve jala bussi vinnanud ja peab veel seljatagusele Almale naabri Aivarist viimast anekdooti rääkima, sest nad ei näe teineteist ju ilmatuma aja, terve piletilunastuse hetke.Vanainemine om joba üte jala massinahe sysse toonuq, a tuu tagomidse Almaga om vaja viil anekduutõ kynõlda. Naaq tõnõtõist nää-iq pikäl aol, piletiostmise pääl om jo cilmnägo pussijuhi poolõ käänt.
11Nasaaltenor, mis on tunduvalt tenorim ja tunduvalt nasaalsem kui esimesel katsel, tuletab ennast jälle meelde:Sohvõr uma nynahelüga nakass jälki pääle:
12“Kuhu ma annan?!”“Kohe ma anna?”
13Vot sellised naljakad mõtted tulid pähe, kui buss sõitis mööda sellest toidutarest, mille trepilt ma ükskord ammu arbuusi ei varastanud.Vot säändseq naljakaq mõttõq olliva pään, ykvalt sys, ku mi müüdä sõidimi tuust toidotarõst, mille trepi päält ma ütskõrd, viil väega noorõl aol, arbuusi es varasta.
14Edasi mõtlesin, et kui mina ei oleks see, kes ma olen, tähendab umbes noor kõhn pikkade juustega mees, vaid hoopis naine, täpsemalt vanamutt. Lühike, lühikeste juustega.Edesi mõlguti, kuis maq ei olõski maq, seo tähendäs pääaigu nuur´, kõhna ja pikki hiussiga miiss´, a olõs hoobistükkü naanõ, sääne vanõmp joq. Vanamuur´, ütesynaga.
15Sest kõik vanamutid on ju lühikeste juustega, eks? Nojah, oleksin siis selline lustakas vanamutt, kõva hääle ja ropu suuga, kannaksin rohelist baretti ja räpast kampsunit ja veneaegset kandevõrku, mille sees on kurat-teab-mis.Kõva helü ja ropu suuga, kannas rohelist paretti ja räpäst kampsi ja vinneaigsõt võrko, mille seen olõs kurat´-tiid-mis.
16Kampsun oleks räpane, sest ta ise määrdus ja mina ei viitsinud pesta.Kamps´olõs tuuperäst must, et es´ tä määrde ja viisi-õi maq viil vannoigi mõskma naada.
17Seisaksin mina siis näiteks selles Paide teeotsas (mida kuradit ma seal teeks, seda ma ei osanud välja mõelda, aga mis siis) ja minuga koos oleks veel kaks sellist vanamutti ja mõned vanad mehed.Saisas maq sys näütüsest sääl Paide tiiotsan (mille ma sääl saisas vai mis ma sääl tiis, tuud ma ei tiiäq) ja mu man saisas sääntsit vanamutte viil paar´ tükkü ja paar´ vanempat miist olõs ka viil.
18Siis tuleks buss ja peaks kinni ja vanamutt-mina hakkaks esimesena sisenema, ikka nii, et jalg bussi ja “vai jummal!”, jalg õue tagasi, kandevõrk bussi ja “ossa raisk!”.Puss´ tulõ ja jääse saisma. Tuu vanamutt, kiä maq olõs, tuu ronis edimedsenä pääle, yks nii, et üts´jalg pääle ja “vai jummal!”, tõnõ jalg vällä ja võrk sysse ja “ossa raisk!”
19Ise naeraks seda nalja nii mis hirmus.Esi hirnus tuu nal´a pääle nii mis hirmsa.
20Aga bussijuht tahaks tõestada, et ta oskab läbi nina ja hästi kõrge häälega öelda:A pussijuht´ tahas ykvalt näutama naada, kui illos korgõ ja läbünyna helü täl om:
21“Kuhu te soovite?”“Kohe ti sõidat?”
22Aga mina ukerdaks juba puhtast lõbust bussi ukse peal edasi-tagasi, kõõluks ja keksiks ühe jala peal; vehiks kandevõrguga.Mul olõs niivõrrapalló illolinõ miil sääl ussõ pääl kyylu, ma kopõrgas hinne ja aigo olõs väega palló. Vehis uma võrgoga viil niisama.
23“Kuhu ma annan?!”“Kohe ma anna?”
24Mina vaataksin siis bussijuhti, tema sassis kiilanemakippuvat pead, koiaukudega ja kolmnurkse kaelusega halli kampsuniniru; kuuleksin omaenda hingamist, bussimootori tuksumist ja seda, kuidas Kurat Teab Mis kandevõrgus lagritsat lutsib.Jõvvas ma kah sys bussi sysse, jääs juhi ette saisma ja tehkätämä, hindäl cilmaq naarost likõq.
25Siis ma tunneksin, et kui ma kohe seda ei tee, muutun ma peaaegu nooreks kõhnaks pikkade juustega meheks; siis oleks kõik teistmoodi; nii ma siis ähvardaks bussijuhti sõrmega ja osataks selges lõunamaa keeles:Sys ma tunnõs, et ku ma ykvalt kykkõ vällä ei kynõlõ, mia taht, vai kyik tõõsildõ käändäq; ma või saiaq viil määntseski piäaigu noorõst, kõhnast ja pikki hiussiga meesterahvast; nii ma ähvärdäs pussijuhti näpoga ja osatas selgen eesti keelen:
26“Kohe ma anna ja kohe ma anna! Nuur´ miis, kohe sa annat? Ma tahas kodo saiaq, Räpinähe, annaq muq peräst kas vai suuhtõ!”“Kuhu ma annan ja kuhu ma annan! Kuhu noored mehed annavad!? Ma tahan koju saada, Räpinasse. Anna kasvõi suhu!”
27Vot nõnda siis.Vot niimuudu.
28Kevad 1999 RäpinasKevväi 1999 Räpinäh